Tegemist on siis Austraalia n.n. "avastamise päevaga". Reaalselt aga sellel rohelisel mandril käisid valgenahalised juba varem. Väike nn. "copy paste" wikipediast:
"1611. aastal randusid esimesed hollandi meremehed Austraalia põhjarannikul ning viisid koju tagasi teate, et maa on kasutu ja elamiskõlbmatu, kuna Austraalia läänerannik on kaetud peamiselt suurte kõrbetega ja põhjaranniku kuum ja niiske kliima oli nende jaoks talumatu.
Esimene inglane, kes Austraaliasse jõudis, oli William Dampier, kuid James Cooki uurimisretked lõunarannikule 1770. aastal olid tunduvalt suurema tähtsusega. Cook leidis seal mõnusa kliima ja imeilusad metsad veidrate taimedega. Teda hämmastasid suured kummipuud ja rohtpuud, mille õied meelitasid ligi tillukesi nektarist toituvaid papagoisid, ja erivärviliste õitega põõsad. Oma maabumiskoha nimetas ta sealse rikkaliku taimestiku järgi Botany Bayks. Varsti pärast seda, 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad."
Ehk siis selle päeval (26ndal jaanuaril) tähistatakse Inglaste maabumist siia rohelisele mandrile. Sellel päeval on toimumas palju üritusi ning inimestel on vaba päev. Minule aga see tähendab just tööpäeva - rohkem inimesi kes sõita tahavad ehk siis rohkme bling-bling'i mulle taskusse :) Üritan rattaga ligi sõita igale poole ja pilku peale visata sellel päeval. Eelmine aasta oli sellel päeval vihma sadanud ja hetkel on ilm selline nigel samuti...
loe lähemalt:
http://www.australiaday.org.au/
http://www.australiaday.com.au/
http://en.wikipedia.org/wiki/Australia_Day
Saturday, January 23, 2010
Thursday, January 14, 2010
Mis vahepeal veel toimunud on?
Sydneyt on vahepeal külastanud Margus ja Signe ning koos nendega ka Marko. Käisid siin ka Halina oma kaasaga. Tänaseks on nemad kõik juba edasi liikunud lõunapoole. Lahkusid Sydneyst ka Rein ja Marite, nemad liikusid tagasi läändekaldale. Nende kõikide tegemisi saab lugeda nende enda blogidest, viited on minu paremal küljel.
Meie majast kolis välja šotlane Rob, kelle tööviisa läbi saab jaanuari keskel, ehk siis lähipäevil ja ta läks reisima. Aga nagu eile kuulsin võib ta juba varsti tagasi tulla, sest tema endine tööandja on nõus sponsoreerima tema viisat järgmiseks aastaks :)
Vahepeal kolis siia sisse nädalaks ka üks minu töökaaslane (Iiri kutt - taimetoitlane, kes ühtlasi üritab maha jätta suitsetamist ning vähendada oma joomist - ei kõle eriti tüüpilise iirlase moodi) aga tema oli sunnitud kolima ema juurde (kes elab mingil põhjusel Austraalias). Kuna hetkel tööd on vähe olnud, ja ta liigub 2ks nädalaks Melbourni komandeeringusse. Ehk siis ma olen taas üksi omaette toas :)
Jõulupidu toimus meil Poola traditsioonide järgi aga sai maitsta ka teiste kultuuride roogasid :)) Lisaks siin oli eelmine nädal üks sünnipäevapidu. Kõik pildid on üleval Facebookis, minu konto all. Üritan nendest üritustest ja tegelastest lähemalt kirjutada aga pead ei julge anda.
Meil oli siinvahepeal suurem sõda selliste loomadega (tõesti nad raisad söövad nagu loomad, mitte nagu putukad) - bedbug, tundub et hetkel oleme neist võitu saamas. Välja oleme visanud mõned mööbliesemed. Tegin ka siin majas suurema mürgitamise n.ö. "putuka kontroll pommidega", millest väntasin ka n.ö. õppevideo. Lisaks sellele saab aeg ajalt teise mürgiga üle lastud madrats ja selle ümbrus. Ma 
alustasin ka tagahoovi rämpsust tühjendmisega, et putukatel oleks vähem süüa, sest meid terroriseerivad ikka aeg ajalt ka suured tarakanid. Lisaks on hoovis ka tublid sipelgad, kes söövad maha lööduid tarakane hea meelega ning tuppa ei tule. Veel on seal paar tubli ämbliku, kes söövad tarakanipoegi. Lisaks ka imetillukesed sisalikud - tõesti vaid suurema jämeda nõela suurused lahedad loomakesed. Naabrikassid kolistavad tihti ringi ning korra olen näinud ka hiirt. Ehk siis täielik looomaed või mis?
p.s. tarakanid pole nii suured kui pildil aga kordades suuremad kui need kes kodumaal ringi jooksevad
Meie majast kolis välja šotlane Rob, kelle tööviisa läbi saab jaanuari keskel, ehk siis lähipäevil ja ta läks reisima. Aga nagu eile kuulsin võib ta juba varsti tagasi tulla, sest tema endine tööandja on nõus sponsoreerima tema viisat järgmiseks aastaks :)
Vahepeal kolis siia sisse nädalaks ka üks minu töökaaslane (Iiri kutt - taimetoitlane, kes ühtlasi üritab maha jätta suitsetamist ning vähendada oma joomist - ei kõle eriti tüüpilise iirlase moodi) aga tema oli sunnitud kolima ema juurde (kes elab mingil põhjusel Austraalias). Kuna hetkel tööd on vähe olnud, ja ta liigub 2ks nädalaks Melbourni komandeeringusse. Ehk siis ma olen taas üksi omaette toas :)
Jõulupidu toimus meil Poola traditsioonide järgi aga sai maitsta ka teiste kultuuride roogasid :)) Lisaks siin oli eelmine nädal üks sünnipäevapidu. Kõik pildid on üleval Facebookis, minu konto all. Üritan nendest üritustest ja tegelastest lähemalt kirjutada aga pead ei julge anda.
Meil oli siinvahepeal suurem sõda selliste loomadega (tõesti nad raisad söövad nagu loomad, mitte nagu putukad) - bedbug, tundub et hetkel oleme neist võitu saamas. Välja oleme visanud mõned mööbliesemed. Tegin ka siin majas suurema mürgitamise n.ö. "putuka kontroll pommidega", millest väntasin ka n.ö. õppevideo. Lisaks sellele saab aeg ajalt teise mürgiga üle lastud madrats ja selle ümbrus. Ma 
alustasin ka tagahoovi rämpsust tühjendmisega, et putukatel oleks vähem süüa, sest meid terroriseerivad ikka aeg ajalt ka suured tarakanid. Lisaks on hoovis ka tublid sipelgad, kes söövad maha lööduid tarakane hea meelega ning tuppa ei tule. Veel on seal paar tubli ämbliku, kes söövad tarakanipoegi. Lisaks ka imetillukesed sisalikud - tõesti vaid suurema jämeda nõela suurused lahedad loomakesed. Naabrikassid kolistavad tihti ringi ning korra olen näinud ka hiirt. Ehk siis täielik looomaed või mis?p.s. tarakanid pole nii suured kui pildil aga kordades suuremad kui need kes kodumaal ringi jooksevad
"kuidas minust üle öö sai pop poiss ehk kuidas ma ...
... kokteile valmistasin sünnipäevalistele"
Kes vana asja meenutab selle silm peast välja, aga loodan et andestate ja jätate mu silma veel seekord alles.
Tegemist oli siis India poisi sünnipäevaga detsembri alguses. Pidu nagu pidu ikka, varutud oli 8 liitrit viina, hunnik jääd, mahla ning ca 15 külalist. Kui peo alguses olid kõik mures, et viina on
liiga palju, siis tänu baarmanile sai see probleem ilusti lahendatud. Kuna rohkem kui pooled külalised olid võõrad, ja mul oli suht igav ning mõtlesin et aitan sünnipäevalast kokteilide valmistamisega... Kes minu kokteile teab, siis on teada kuidas ma kokteile teen. Seekord üritasin ma olla armulikum, need kes ütlesid et natukene said c.a. 4-6cl viina, järgmine tase oli topelt 8-12cl (mõõtsin ma silma ja pöidlaga) ning kolmas tase oli siis juba ligi pool klaasi viina ja jääd ning natukene mahla ka värviks. Viin sai ilusti otsa ja peolised oli kõik "pehmed". Peo viimaseks külaliseks oli Kolumbia poiss (olen hiljem arusaanud, et nad on päris hullud peoloomad) ja peale seda sai natukene veel koristatud, oligi vist kell 4 ja kuna kõik magasid juba siis kerisin ka pessa. Järgmisel päeval aga India poiss oli "sillas" ja ka teistele meeldis see, et ma sellise raske ameti oma peale võtsin. Tundub, et peale seda üritust on majarahvas minusse eriti sõbralikult suhtuma hakkanud.
Tänaseks on India poiss siit välja kolinud ... Pikemalt ei hakka teda halva sõnaga meelde tuletama aga loodan temaga enam mitte kohtuda.
p.s. pilt ei ole illustratiivne, seda jooki sai tarbitud sünnipäeval.
Kes vana asja meenutab selle silm peast välja, aga loodan et andestate ja jätate mu silma veel seekord alles.
Tegemist oli siis India poisi sünnipäevaga detsembri alguses. Pidu nagu pidu ikka, varutud oli 8 liitrit viina, hunnik jääd, mahla ning ca 15 külalist. Kui peo alguses olid kõik mures, et viina on
liiga palju, siis tänu baarmanile sai see probleem ilusti lahendatud. Kuna rohkem kui pooled külalised olid võõrad, ja mul oli suht igav ning mõtlesin et aitan sünnipäevalast kokteilide valmistamisega... Kes minu kokteile teab, siis on teada kuidas ma kokteile teen. Seekord üritasin ma olla armulikum, need kes ütlesid et natukene said c.a. 4-6cl viina, järgmine tase oli topelt 8-12cl (mõõtsin ma silma ja pöidlaga) ning kolmas tase oli siis juba ligi pool klaasi viina ja jääd ning natukene mahla ka värviks. Viin sai ilusti otsa ja peolised oli kõik "pehmed". Peo viimaseks külaliseks oli Kolumbia poiss (olen hiljem arusaanud, et nad on päris hullud peoloomad) ja peale seda sai natukene veel koristatud, oligi vist kell 4 ja kuna kõik magasid juba siis kerisin ka pessa. Järgmisel päeval aga India poiss oli "sillas" ja ka teistele meeldis see, et ma sellise raske ameti oma peale võtsin. Tundub, et peale seda üritust on majarahvas minusse eriti sõbralikult suhtuma hakkanud.Tänaseks on India poiss siit välja kolinud ... Pikemalt ei hakka teda halva sõnaga meelde tuletama aga loodan temaga enam mitte kohtuda.
p.s. pilt ei ole illustratiivne, seda jooki sai tarbitud sünnipäeval.
PedaPod - kuidas minust sai Sydney üks pildistatumaid "turismisobjekte"
Minu tööandjaks viimase 1,5 kuu jookuul on olnud firma nimega PedaPod, tegemist on perefirmaga. Nad on tegelenud Austraalias ja Uus-Meremaal juba 3 aastat. Rattaid on mitmes Austraalia suuremas linnas + Uus-Meremaal. Tegemist on siis n.ö. velotakso teenusega, ideeliselt sama mis Tallinnas. Kui koju tulen, siis kindlasti lähen seda teenust testima ka kodumaal :)
Kuidas ma tööle sain? Läbi juhuse nagu ikka Austraalias, olin novembris juba käega löömas töö leidmisele. Ükspäev märkasin ühte sellist velotaksot linnas ja sähvatas mõte, et võiks ju proovida. Läksin firma kodulehele, kandideerisin ja saingi varsti kutse vestlusele. Esimesel päeval siis seletati töö põhimõtteid kergelt, tegin liiklustesti. 30st küsimusest eksisin kahel korral - ma ei saanud küsimusest korrektselt aru. Aga nagu olen aru saanud, see oli päris hea tulemus võrreldes teistega. Ja siis saingi juba kutse n.ö. proovipäevadele. Ja siis olingi juba tööl :)
Kas töö on raske ja kallis? Ratta kaal on 150 kg, lisa sinna minu kaal (85-90kg - pole hetkel päris kindel) ning lisaks veel kuni 2 täiskasvanut (ca kuni 200 kg). Ehk siis mina pean väntama 240 - 440kg kaaluvat rattast. Mõelge ise kas on lihne või mitte? Meie tööpiirkonnaks on kesklinn ehk siis "CBD area". Sydney ei asu just mitte kõige tasasemal pinnasel vaid on "mõnusalt" ebatasane. Tõesti mõnes mõttes on see lahe ja samas ka mitte. Kui oled kõrgendikul ja sealt alla kihutad, siis on mõnus aga tagasi ülesse peab ka saama. Linna lahedaim sõit ilmselt on QVB (Queen Victoria Building) juurest Sydney Ooperimaja juurde - mööda Macquarie tänavat. Langus on ca 500 meetrit pikk ja päris järsk, maksimaalseks kiiruseks saime ca 40km/h aga arvestades seda ratta massi ja tuuletakistust arvan ma et tulemus on väga hea. Igaljuhul klientidele meeldib ja ka mulle :) Sellise reisi eest võtame klientidelt 15-20 AUD, sõiduaeg on ca 15 minutit. Kui summa arvestada Eesti rahasse on hind päris soolane aga kui arvestada kohaliku hinna- ja palgataset siis ei peaks ta olema väga kallis. Abiks on meil ka väikene elektriline mootor, mis abistab sind kui sa väntad. Mootori võimuses on väike, kuna seaduste järgi ei saa jalgarratale panna võimsamat mootorit. Kui panna võimsam mootor siis muutuks rattas juba mingi muuks mootoriliseks liiklusvahendiks... Ühesõnaga väntama ma pean, ilma selleta rattas ei liigu. Aga ilma mootorita oleks mõned tõusud võimatud, eriti koos klientidega. Sõita tohin mina sõita nii jalgrattateel kui ühistranspordi rajal. Aga tuleb ka ette kui on vaja rikkuda natukene liiklusreegleid, või neid n.ö. väänama kergelt. Trahvi pole ma veel saanud (sülitan hetkel 3 korda üle õla), pole ka teised poisid saanud. Ühe korra käisin sõitmas pohmakaga ja seda ma enam ei tee, sest asi oli liiga karm - päike kütab, higistad ning sul on nii kui nii vedelikku puudus.
Kes on põhiline klientuur? Ilmselt enamus on ikka turistid - nii kohalikud turistid kui ka välisturistid. Aga ka linnaelanike kas soovivad punktist A saada punkti B. Ning ka kes tahavad lapsevanemaid lapsele lõbusõitu pakkuda. Iga päev on vaja poseerida rattaga fotokaameratele, sest turistidele eriti neile kes Aasiast tulevad. Indias on ju sarnane n-ö- "rickshaw" ja Tais n.ö. "tuk-tuk". Pilte tehaks siis kui ma seisan ja ootan kliente kui ka siis kui ma peatun punase foori taga - ükskord sain ma kerge shoki. Avastasin et minust vasakut kätt kõnniteel oli järsku umbes 8 fotokaamerat ja nad kõik pildistasid mind. Need oli minu elu ühed pikemad sekundid punase foori taga. Mul pole kaamera
vastu midagi aga siis oli küll tunne, et tegemist on n.ö. megastaari või mingi vinge vaatamisväärsusega. Põhjus miks nii palju pildistatkse on see, et Aasias n.ö. velotaksod on levinud aga mitte selline varianti. Eelmine nädal tabasin momendi kui mind korraga filmiti kahe videokaameraga, kahest erinevast vaatenurgast. Nädalavahetusel ja eriti õhtupoole hakkab klientuur muutuma joogiseks ja ebameeldivaks. Mina üldjuhul lõpetan päeva 7-8 ajal ära, kui pole veel pime ja inimesed on normaalsed. Sest joogistel inimestel on alati palju häid ideid - ronida ratta peale 4-5kesi või siis pudeleid tänavale loopida.
Kokkuvõteks: töö on väga füüsiline ja trenn on päris hea. Kohalikud on öelnud, et teen ilmselt raskeimat tööd siin linnas suvel. Päiksekreem on kohustuslik iga päev, ka siis kui ilm on pilvine, sest igahetk võib ta piiluma ja praadima hakkata. Korra olen end kergelt põletanud aga vigadest ju õppitaksegi... Vett kulub päevas liiter kuni 5 ja õhtuti on uni alati üli magus :) Kaalus olen ma raudselt taas alla võtnud taas aga hetkel pole ühtegi kaalu kus peal end mõõta :)
Kuidas ma tööle sain? Läbi juhuse nagu ikka Austraalias, olin novembris juba käega löömas töö leidmisele. Ükspäev märkasin ühte sellist velotaksot linnas ja sähvatas mõte, et võiks ju proovida. Läksin firma kodulehele, kandideerisin ja saingi varsti kutse vestlusele. Esimesel päeval siis seletati töö põhimõtteid kergelt, tegin liiklustesti. 30st küsimusest eksisin kahel korral - ma ei saanud küsimusest korrektselt aru. Aga nagu olen aru saanud, see oli päris hea tulemus võrreldes teistega. Ja siis saingi juba kutse n.ö. proovipäevadele. Ja siis olingi juba tööl :)
Kas töö on raske ja kallis? Ratta kaal on 150 kg, lisa sinna minu kaal (85-90kg - pole hetkel päris kindel) ning lisaks veel kuni 2 täiskasvanut (ca kuni 200 kg). Ehk siis mina pean väntama 240 - 440kg kaaluvat rattast. Mõelge ise kas on lihne või mitte? Meie tööpiirkonnaks on kesklinn ehk siis "CBD area". Sydney ei asu just mitte kõige tasasemal pinnasel vaid on "mõnusalt" ebatasane. Tõesti mõnes mõttes on see lahe ja samas ka mitte. Kui oled kõrgendikul ja sealt alla kihutad, siis on mõnus aga tagasi ülesse peab ka saama. Linna lahedaim sõit ilmselt on QVB (Queen Victoria Building) juurest Sydney Ooperimaja juurde - mööda Macquarie tänavat. Langus on ca 500 meetrit pikk ja päris järsk, maksimaalseks kiiruseks saime ca 40km/h aga arvestades seda ratta massi ja tuuletakistust arvan ma et tulemus on väga hea. Igaljuhul klientidele meeldib ja ka mulle :) Sellise reisi eest võtame klientidelt 15-20 AUD, sõiduaeg on ca 15 minutit. Kui summa arvestada Eesti rahasse on hind päris soolane aga kui arvestada kohaliku hinna- ja palgataset siis ei peaks ta olema väga kallis. Abiks on meil ka väikene elektriline mootor, mis abistab sind kui sa väntad. Mootori võimuses on väike, kuna seaduste järgi ei saa jalgarratale panna võimsamat mootorit. Kui panna võimsam mootor siis muutuks rattas juba mingi muuks mootoriliseks liiklusvahendiks... Ühesõnaga väntama ma pean, ilma selleta rattas ei liigu. Aga ilma mootorita oleks mõned tõusud võimatud, eriti koos klientidega. Sõita tohin mina sõita nii jalgrattateel kui ühistranspordi rajal. Aga tuleb ka ette kui on vaja rikkuda natukene liiklusreegleid, või neid n.ö. väänama kergelt. Trahvi pole ma veel saanud (sülitan hetkel 3 korda üle õla), pole ka teised poisid saanud. Ühe korra käisin sõitmas pohmakaga ja seda ma enam ei tee, sest asi oli liiga karm - päike kütab, higistad ning sul on nii kui nii vedelikku puudus.
Kes on põhiline klientuur? Ilmselt enamus on ikka turistid - nii kohalikud turistid kui ka välisturistid. Aga ka linnaelanike kas soovivad punktist A saada punkti B. Ning ka kes tahavad lapsevanemaid lapsele lõbusõitu pakkuda. Iga päev on vaja poseerida rattaga fotokaameratele, sest turistidele eriti neile kes Aasiast tulevad. Indias on ju sarnane n-ö- "rickshaw" ja Tais n.ö. "tuk-tuk". Pilte tehaks siis kui ma seisan ja ootan kliente kui ka siis kui ma peatun punase foori taga - ükskord sain ma kerge shoki. Avastasin et minust vasakut kätt kõnniteel oli järsku umbes 8 fotokaamerat ja nad kõik pildistasid mind. Need oli minu elu ühed pikemad sekundid punase foori taga. Mul pole kaamera
vastu midagi aga siis oli küll tunne, et tegemist on n.ö. megastaari või mingi vinge vaatamisväärsusega. Põhjus miks nii palju pildistatkse on see, et Aasias n.ö. velotaksod on levinud aga mitte selline varianti. Eelmine nädal tabasin momendi kui mind korraga filmiti kahe videokaameraga, kahest erinevast vaatenurgast. Nädalavahetusel ja eriti õhtupoole hakkab klientuur muutuma joogiseks ja ebameeldivaks. Mina üldjuhul lõpetan päeva 7-8 ajal ära, kui pole veel pime ja inimesed on normaalsed. Sest joogistel inimestel on alati palju häid ideid - ronida ratta peale 4-5kesi või siis pudeleid tänavale loopida.Kokkuvõteks: töö on väga füüsiline ja trenn on päris hea. Kohalikud on öelnud, et teen ilmselt raskeimat tööd siin linnas suvel. Päiksekreem on kohustuslik iga päev, ka siis kui ilm on pilvine, sest igahetk võib ta piiluma ja praadima hakkata. Korra olen end kergelt põletanud aga vigadest ju õppitaksegi... Vett kulub päevas liiter kuni 5 ja õhtuti on uni alati üli magus :) Kaalus olen ma raudselt taas alla võtnud taas aga hetkel pole ühtegi kaalu kus peal end mõõta :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
