31.05 vaba päev

Täna sain magada nii kaua kui tahan, aga ikkagi ärkasin kell 9:30. Päeva plaan oli siis vedeleda (loe: koguda energiat), natukene koristada ja tööriideid pesta. Hommikul kuskil tund aega sadas vihma, äikestki korra lõi. Õhtul jõudsid Rein ja Marite tagasi Perthist, sõime ja arutasime selle nädala tööplaane. Ametlikult on homme pühad – Kuninganna sünnipäev. Rein teadis rääkida, et iga osariik peab seda erinevatel päevadel ?!? Ilmselt kuna homne vaba, siis täna esineb all mingi live bänd. Ei viitsi ennast sinna alla vedada, vaatame ehk järgmine nädalavahetus kui esimene palk taskus. Ehk varakult magama minna ei saa taas. Ilmaennustus lubas vihma neljapäevani meie linnakeses, ei teagi kas tööandja laseb õunu vihmaga korjata laseb. Eks aeg näitab, mis saab. Ah jaa, Rein ka e-hääletas ilusti ära minu arvutiga. AGA kas Sina juba valimas käisid?

Ega siin enam tegelikult pikalt midagi rääkida polegi. Ilmselt alles nädalalõpus võtan möödunud (töö)päevad kokku.

30.05 laupäev - teine tööpäev

Palgapäev on meil juba neljapäeval (2 korda kuus). Ehk siis mida rohkem BIN'e me suudame kolmapäeva õhtuks täis korjata, seda enam raha kukub meie kontole. Täna lõpetasime kell 13, eesmärgiks oli 10 kasti, sest vanemate puude pealt oli lihtsam korjata ning õunu oli palju. Kui eile pidime korjama kõik õunad ära, siis täna pidime puu otsa jätma vaid täiesti rohelised õunad. Kui 8 kasti oli täis, siis tuli mulle väsimus peale. Kui oleks pikk päev olnud, siis oleks just siis pausi teinud aga polnud aega. Lõpetasime ilusti õigeaegselt ja 10 BINi saime täis. Õhtul oli taas pidu all klubis, sain magama taas kuskil 2 ajal. See klubi on avatud vaid reedel ja laupäeval, ei teagi kuidas nad toime tulevad.

29.05 esimene tööpäev

Kohal olime uue tööandja (A & N Fontanini) juures kell 7:55. Saime „korjamiskotid“ kätte ja läksime tööpõllule, alustasime 8:10. Töö isenesest on lihtne, ole hea mees ja nopi õunad võimalikult kiirelt ja pane samas ettevaatlikult koti. Ja siis kui kott täis, tuleb ettevaatlikult õunad BIN'i ehk siis kasti kallata. Esimesed puud olid noored ja madalad ehk pidi palju kummardama, õnneks järgmised olid juba vanemad puud ja kummardama ei pidanud. Kokku saime täpselt 12 BINi, ütleme nii et töö võttis ikka päris läbi esimesel päeval. Ilm oli hommikul päris külm, nagu kodumaal kevad. Päeval oli ilm nagu meie soe sügis, ehk siis t'särgi väel oli väga mõnus tööd teha. Nädalavahetusel on suursündmus toimumas siin kolkas, toimub motokross. Noored sõidavad laupäeval ja täiskasvanud pühapäeval. All pubis oli sellepärast täna päris palju inimesi. Kuna üritus toimub linnast väljas ja noored lähevad homme poolest päevast Perthi tööriiete järgi siis jääb ka minu jaoks see üritus ära. Õhtul magama jäin alles 2 ajal, sest pidu lõpes 0:30 ja rahvas piduteses edasi üheni. Õnneks siin kandis lõpevad peod varakult, mul ju homme teine tööpäev.

28.05 esimene päev Manjimupis

Hommikul ärkasin enne äratuskella, kell 8 olid silmad lahti sest päike paistis tuppa. Täna sõitsime suuremad ja ka väiksemad farmid selles kandis osaliselt läbi. Vastus oli 99%, et see nädal tõmbame otsad kokku õunte korjamisega ja tööd hetkel rohkem pole. Siin kandis on kuuldavasti läinud pankroti 2 suurt puufirmat (meid see õnneks ei peaks puudutama) ja kuulsime täna, et selle kandi üks suurim veini istandus on ka pankroti minemas. AGA ühes farmis võeti meie number ja öeldi, et helistavad päeva jooksul tagasi. Tunnikese pärast oli kõne ja teatas, et saaksime tööd ca nädalaks kuni kaheks. Ja seda me just otsisimegi ju, hakkame siis õunu korjama alates homsest hommikust. Käisime veel korra kohapeal, et kokkuleppele jõuda palgas. Ühtlasi näidati ära milliseid õunu me korjama peame. Õunad on päris suured, ühe BIN'i (teen hiljem pilti ja panen ülesse kui suur see kast on) hinnaks pakuti meile 30 AUD. Päevas Reinu arvestuste järgi peaks näkku kokku korjama 4 BINi. Miinimum eesmärgiks igaljuhul võtame selle küll, siis saab puhtalt kätte näkku 100 AUD päevas. Omanik oli noorem meesterahvas, kelle onu juures oli Rein mingi aeg tagasi tööd teinud. Nüüd juba söömas käidud, natukene veel loen uudiseid ja siis põhku sest homme on esimene ametlik tööpäev minul selle aastal. Ehk siis see aasta puhkasin ma kokku 5 kuud, päris inimese tunne on juba...

27.05 saabumine "koju"

Ilm oli jube tuuline ja pilves ka lisaks. Otsustasime, et teeme viimase pingutuse ja jõuame ajutisesse koju - Manjimup'i. Distants oli ca 700 km, jõudsime ilusti kohale ilma suuremate seikulsteta. Nii palju mainimist väärt, et teel märkasime kolme "magavat rebast". Mina sain endale siis ühe inimese numbritoa. Tegemist on pigem ikka motelli kui hotelliga, remont on ammusest ajast. Minu toa aken oli katki, keegi oli kiviga väikse augu sisse visanud ja palusin see korda. Ajutiselt teipisin ta lihtsalt kinni. Reinu sõnal pidi mul üks kenamaid ja suuremaid tube olema (ühe inimese oma siis). Väikene külmkapp on isegi toas, see küll selline kus baaris jooke hoitakse (klaasist selline siis, Jim Beami reklaamiga). Aga parem see kui mitte midagi. Panen mingi hetk pildid ülesse, siis näete ise elamist. Esimese asjana tegin ma seda, et ostsin poest kõik vajaliku koristamiseks, sest siin eriti ei koristata. Aga maksame vaid 145 AUD nädalas ja selle eest saame õhtul ka süüa (ilmselt eelmise päeva restorani jääke) aga taaski n.ö. hinna sees. Kui üheks ööks võtta, siis see pidi maksma ca 75 AUD öö. Homme siis hakkame farmides tööd otsima.

26.05 Esperance

Hommikul tegime siis kiire hommikusöögi motelli toas (nagu eile ka õhtusöögi). Kütuse hinnad on selles kandis hüüratud, tasub kanistriga ikka suuremast linnast kaasa võtta. Pidime vahepeal võtma natukene kütust 1,68 AUD eest mis on meie reisi rekordhind, mida oleme pidanud maksma. Norseman'is oli hinnaks 1,28 soodsam aga mitte see hind mis me ootasime. Norseman on oma nime saanud kullakaevaja hobuse järgi, tegelane nimelt ratsutas oma truu hobusega sinna ja leidis sealt kullasoone. Ühesõnaga tegemist taaskord ühe kaevanduslinnaga, linna keskel ühel ringteel olid plekist kaamlid. Esperance'sse jõudes käisime uurimas ka töövõimalusi siin linnas. Ajutist tööd hetkel on vähe, ainus pakkumine oli hotelli nõudepesijaks. Sinna aga oli väga palju kandidaate ja tööd oli vaid ühele, siis jätsime sellegi pakkumise katki. Homme liigume edasi, et jõuda "koju". Väga ei jõudnudki siin linnas ringi vaadata aga tundub olema ilus kant, eriti suvel. Siin pidid olema mega ilusad rannad. Täna puhus väga kõva tuul, käisin üksi ära "Tanker Jetty" nimelisel kail, tänu tormile ja õhtusele ajale oli kalastajaid vähe. Tegin videokaameraga mõned klipid muuli tipus ja pärast rannal. Tänasesse ööbismikohta - Esperance Bay Holiday Park'i jalutasin ma mööda randa (üks kuradi liivatera on siiani silmas). Juhuslikult kuulub see karavanpark ka BIG4 nimelisse ketti. Kõik on siin ikka väga norm - duššid, BBQ, väliköök ja üldse välimus. Ööbime täna kolmekesi "majakeses", mille eest maksime vaid 58 AUD. Kui meenutada, siis maksime ca 50 AUD Alice Springsis selle eest, et telkida saaksime. Toas on suur voodi ja 4 narivoodit, ehk mul on võimalik öö jooksul 4's erinevas voodis magada. Väikene telekas, külmkapp, kraanikauss, röster, veekeetja jne ehk kõik vajalik olemas. Omama pead vaid magamisriideid ehk magamiskoti kui riietes magada ei taha. Ah jaa, lisaks märkasin täna infovoldikus huvitavat reklaami - "Mermaid Leather". Kui siia linna tagasi jõuan kunagi, siis kindlasti külastan seda omapärast nahaäri.

25.05 Kohtumine pesuehtsa kullakaevajaga

Öösel ei saanud ma und silmale, kuna vihma sadas hooti. Viimane neljas kord kella 2 ajal öösel oli kõige pikem, kartsin et telk hakkab läbi laskma mingi hetk. Kui aga siis 3ni oli rahulik, peale seda jäin ilmselt magama. Hommikul vestles ühe meie telklaagri naabriga Rein, tuli välja et see tegelane (kuskil üle 40ndate eluaastates mehike) on ühte aaega nii talunik kui ka kullakaevaja. Temal endal pidi olema 250 pealine lihaveise kari 100 aakrise maa peal. Hetkel pidi korda looma „keskmisel krundil“ tema isa ja tema ise on kuni novembrini oma hobi kallal. Eelmine aasta pesi ta välja ca 20-30 untsi kulda kui ma õieti mäletan, untsi hind on 1000 AUD, eks arvutage ise millise summa ta oma „hobiga“ taskusse pani. Hommikul liikusime peale söömist töövestlusele – kalatraaleritelt pidi maha laadima hmmm ütleme siis kaupa. Kohapeal selgus aga, et tööd pakkuda on neil harva ehk siis kord nädalas 4 kuni 7 tundi ja selle eest oleks makstud 20 AUD tunnis. Palk oli iseenesest hea aga kui tunde arvestada, siis kulutaksime rohkem kui teeniksime, tööd oleks saanud kohe alates järgmisest nädalast kui vaid oleks tahtnud. Võtsime suuna siis edasi Manjimupi poole, kust on võimalik rohkem tööd leida ja norm hinnaga öömaja ka juba ootamas. Ületasime taaskord osariikide vahelise piiripunkti, seekord oli piiripunkt mehitatud ja tehti autole selline keskpärane kontroll, paluti näidata ette toit ja ära visata kõik viljad (nii puu kui juur). Kuna me olime kõik juba kas ära kasutanud või ära visanud siis saime meie kuskil 3-4 minutiga tulema sealt punktist. Muuseas seal kontrollis kohtusime taas selle kullakaevajaga, kes muheles oma autos ja temast möödudes hiljem, siis tervitasime üksteist lõbusalt. Ennem piiri käisime veel ookeani ääres, sealne kallas tuletab meelde ida-virumaa kaldaid, ehk kõrged ja randa pääs võimatu. Lained olid võimsad. Käisime ka n.ö. „hai hammustuse tipus“, kus oli tänu hooaja algusele kehtestatud pilet – röövlid nõudsid 12 AUD nägu, et saaksime minna kaile ookeani vaatama. Hooaja all peetakse silmas seda, et kailt on võimalik näha lõunast saabuvaid vaalasid. Kuna põhihooaeg polnud veel päris hakkanud, siis meie otsustasime mitte kulutada mõttetult raha "võib olla" peale. Kuna ületasime osariigipiiri, siis liikusime ajas tagasi 1,5 tundi ja meile andis see võimaluse teha rekord pikk sõit – õhtuks näitas tahomeeter 863 kilomeetrit, mille läbis Rein üksi. Poisi ees müts maha. Marite oli valmis iga hetk üle võtma aga Rein ei pidanud seda vajalikuks. Jäime siis ööbima motell/karavanparki - Caiguna , mis asub viimasena ennem kõige pikka autotee sirget, pikkuseks on 146,6 km. Homme on plaan jõuda suuremasse linna Esperance, et seal veeta vähemalt pool päeva ning ka seal ööbida (kõik oleneb ilmast). Täna sadas taas enamus ajast, teel märkasime vikerkaart kuskil 5 korral. Tee ääres märkasime puude otsa riputatud asju, a la ühe puu otsas ripusid jalanõud, ühe otsas olid köögiriistad jne. Kokku oli mingi tunni jooksul märgata vist 6te erinevat puud. Ennem kui öömajja jõudsime, siis ca kilomeeter varem jooksis meie eest läbi känguru. Mina alguses mõtlesin metskits, sest ta tuhises kiirelt mööda ja siis selleks ajaks olin arusaanud, et siin mandril on teised loomad kui kodumaal. Lisaks veel tee ääres oli mingi hetk dingode kamp – kuskil 4-5 looma, ilmselt oli keegi söögikoti või midagi söödavat autost välja poetanud. Motellis mina võtsin endale toa, sest selg valutas kahest eelmisest ööst – ma pole voodis maganud viimased 20 ööd. 60 AUD oli tuba ühele, sain selle eest vannitoa (dušši, kraani ja peldikuga) ning toa voodi, kapi, külmkapi ning kliimaseadmega (siinsed majad on ju kõik ilma soojustuseta). Uni tuleb raudselt magus täna.

24.05 Port August ja Ceduna

Öösel ärkasin ülesse kell 2:30, ärkasin selle peale et kuskil kaugel veeti vagunitega kaupa sadamasse ilmselt, vaatasin taevasse ning ehmatusega märkasin seal süsimusta taevast ning ilm oli mega soe s.t. vaid seda et varsti hakkab sadama. Öösel veel panin kõik asjad nii valmis, et kui sajama hakkab saan joosta vihmavarju ja telgi omapead jätta. Ilmselt tegin seda sellepärast, et nägin kohalikest uudistest mis toimub idarannikul. Õnneks sain magada rahulikult hommikuni. Ilm samas oli siin öösel soojem ka varem kui siia jõudsime, ehk siis sisemaal oli öösel külmem. Hommikul liikusime turisimiinfosse, sealt me midagi mega vaimustavat ei leidnud ning ilm oli selline, et hakkab kohe sadama. Otsustasime siis edasi hoopis liikuda ja tagasi tulla kunagi siit kaudu ja rohkem siin aega veeta. Nii kui me linnast lahkusime hakkas sadama, sadas pikalt. Kui jõudsime oma plaanipärasesse ööbimislinna – Ceduna siis käisime läbi 4 kämpingukohta 5st vist kui ma eksi. Muru siin linnas on ka väga vähe, valisime siis lõpuks kahe koha vahel. Üks kuulus BIG4 ketti, mis oli väga ilus ja puhas AGA miskit mulle ei meeldinud ning jõudes kesklinnas mereääres asuvasse kämpingusse – Ceduna Foreshore Caravan Park – olime kõik rahul. Kui eile ööbisin liiva peal oma telgiga siis täna väikse kruusa peal. Käisime ennem õhtusööki kail jalutamas, kus oli palju kalamehi. Kuna meie töö hakkab hoopis juuni lõpus mitte alguses, siis peame leidma vahepeal endale mingit tööd. Linnas märkasime ühte tasuvat tööpakkumist, lähme hommikul Reinuga kaema, kui asja saab siis veedame järgmised 2-3 nädalat siin linnakeses.

23.05 tuumalinn – Woomera ja Port August

Eilse tuumalinna kohta veel nii palju, et kõigis 3 külastatud karavanikämpingus oli dušši all käimine tasuline 20 senti 3 minutit, Rein oli kuulnud hommikul ühe mehe tigedat prõmmimist vastu masinat hommikul, ILMSELT masin sõi mündi ära. Esimest korda nägime peale Coober Bedy't sellist kõrbe, kus ei kasvanud ei põõsad ega ka puud. Astusime läbi tee peale jäävast linnakesest Woomera, kus omal ajal oli tehtud britide poolt tuumakatsetusi ning oli vahepeal lausa mõeldud kergemate tuumajäätmete matmispaigaks aga see jäi ära. Keset linna kooli lähedal on väikene näitus rakettidest, paarist lennukist ning kahest reaalsest alla kukkunud raketist. Neist kõigist tegin pilte – Silverile peaks see ehk huvi pakkuma :) Rohkem midagi põnevat teele ei jäänud, jõudsime suuremasse linna – Port Augusta, kus ööbime „BIG4“ nimelise keti karavanikämpingus. „BIG4“ kämpingud on siiani olnud päris korralikud, oleme ööbinud kolmes erinevas kohas siiani.

22.05 Sillamäe on ilus linn (tsiteerides Reinu)

Sõit siia kestis vaid 243 kilomeetrit, ehk oli peaaegu terve päev et linnas ringi jõlkuda. Esmalt siirdusime nagu ikka turismi infosse, kust sai kõik info kätte kiirelt. Valida oli meil 4 karavanikämpingu vahel, esimesed 2 olid kesklinnas, esmapilgul olid nad ikka urkad. Sõitsime siis kesklinnast eemale, et üle vaadata ülejäänud 2 kämpingut. Kui jõudsime kolmandani, siis jäime sinna püsima, sest see oli tõesti asjalik. Kohapeal 17st 21:30ni saab pizzat süüa, neid kõike valmistatakse kohapeal. Õhtul sinna sööma lähmegi. koha nimeks on Stuart Range Caravan Park. Ja kui siin ööbida, siis saad kohalikust Coltexi bensiinijaamast 3 senti kütuse pealt alla, mis on hea pakkumine. Linnas on siin kütuse hinnad päris soodsad, isegi ühes kohas märkasime alla 1,3 dollari. Igas kohas pakutakse tuure erinevas hinnaskaalas (35 AUD kuni mitmesajani), ka kämpingutes. Meie siis mõtlesime, et läheme omal käel esmalt linna peale ja siis hommikul ehk võtame ühe 35 AUD (inimese kohta ikka) maksva tuuri. Linna peal jätsime auto kohaliku supermarketi ette ja liikusime mööda peatänavat edasi. Astusime sisse mingisse opaalimuuseumi, mis oli tasuta sissepääsuga aga kui tahad vaadata kaevandusse ja ajaloolist videot, siis pead plekima 10 AUD juurde. Jätsime selle lisateenuse ära hetkel, sest mõttes oli hommikul sama asi läbi teha. Lisaks müüdi seal kõik võimalike opaali ehteid. Järgmise maja ees oli mingi väga imelik masin – ilmselt mingi kaevandamise aparaat (mina vaatasin ausalt alguses, et kosmoselennuk või midagi 70ndatest). Vahepeal tekkis mul jube vajadus ennast kergendamas käia, mind juhatati tasuta linna käimlasse – nagu meie oma, see miljoni kroonine toompeal ainult natukene tagasi hoidlikum. Et siseneda vajutad nuppu, sees olles lukustad ukse nuppu vajutades, siis teatab mahe hääl et sul on 10 minutit oma probleem ära lahendada. Istudes märkasin kirja, et kui 10 minuti jooksul sa ei välju, siis uksed avanevad automaatselt. Pidin siis natukene pingutama :). Seep, vesi ja kuivatus toimib automaatselt (torka vaid käsi õigesse kohta). Kõige lahedam oli, et kui käsi pesed siis samal ajal tõmmatakse potile automaatselt ka vesi peale. Käisime ka linna maaaluses kirikus (ma unustasin ennem kirjutada, et eelmised 2 maja asusid ma ka maa sees) ja ka raamatupoes. Selle linna teebki eriliseks see, et paljud majas on ehitatud mäe sisse – lihtne põhjus miks. Suvel siin on kuumarekord varjus 50 kraadi, varju aga siin kandis annab otsida sest siin ei kasva mitte miski niisama ilmselt. Ka kõik 3 käidud kämpinguala on vaid n.ö. liivasekruusa peal ehk uni tuleb täna raske. Käisime veel ka lisaks ühes opaalimuuseumis, seal maksis pilet 10 AUD, mõtlesime seal olles et teeme ära ja hommikul jätame reisi vahele ning põrutame edasi suurlinna. Näitus oli päris põnev, seal rääkis lisaks kaevanduse ajaloole ka selle konkreetse kaevanduse ajaloost. Inimestest, kes siin elasid (kaevanduse sees). Kõik see on mul ilusti ülesse filmitud. Vahepeal teatati, et demonstreeritakse tasuta, kuidas opaalikaevamine välja näeb, ka see on ilusti filmilindil – nalja sai ka aga sellest lähemalt kui koos filmi vaatame. Ostsin täna esimest korda ka lõpuks Austraalia veini, ise ka mõtlen et olen nii kaua vastu pidanud. Poes maksis 4 liitrine pakk ca 14 AUD – Coolabah „fresh dry white“, maitse pole üldse kehva. Aga ta on siiski n.ö. lauavein, korralikud veinid maksavad alates 10 AUD pudel (0,7 liitrit). Ja miks mu pealkiri selline on, teate kui te näeksite seda, mida meie nägime siis te ühinete selle arvamusega. Linnaarhitektuur kui selline on olematu. Kui pildid ülesse laen, siis saate aru millest jutt.

21.05 Uluru vallutamine

Tänase päeva suurim eesmärk oli ronida selle „väikse künka“ - Uluru otsa. Selle tõusul on väidetavalt surma saanud 36 turisti. Vanemad südamerabandusse ja nooremad olid ettemärgitult teelt kõrvale kaldunud. Kui alt ülesse vaatasime, siis sisetasime üksteisele – käkitegu. Tõusu alustasime ennem kella 11, ehk siis polnud veel palavaks jõudnud minna. Ideaalne olukord siis, ka kerge tuul jahutas keha ja hoidis tüütuid kärbseid eemal. Tegime pildid ja alustasime siis tõusuga, kohe algsuses selgus et Maritel olid liiga libedad jalanõud. Tema jäi meist suheliselt alguses maha, jätkasime siis Reinuga. Kivi sisse olid löödud metalltalad ja nende vahel oli karm lehmakett. Esimestel mõnekümnel meetril neid polnud, ilmselt selle jaoks, et nõrgad n.ö. maha raputada kohe alguses. Tegime aeg ajalt pause, sest minul tekkis probleeme hingamisega. Mingi aja pärast arvas Rein, et tema kõrgemale ei roni, ka temal nagu minul on väike kõrgusepelgus (nii kõrgel olles, kellel poleks). Mina lootsin ikka tipu ära võta, liikusin üksi edasi, endal oli muidugi hirm suur. Vastu samal ajal tulid ka paar väikest last, mis minu enesetunnet tõstsid. Et kui nemad jaksasid, küll mina ka siis jaksan aga võta näpust, kui olin taas ühe laugema osa lõpuni tõusnud, siis sain aru et kui lõpuni lähen, siis alla tulemiseks ei jagu energiat ja ka vesi jäi Reinu seljakoti. Otsustasin teha paar videolõiku ja mõned pildid ning alla laskuda, olin jõudnud ca 74 postini. Edasi paistis jääma veel vähemalt 25-30 posti ja mis peale seda? Laskudes allapoole selgus, et Marite oli Reinule järgi jõudnud ja Reingi oli edasi roninud aga ka siiski laskunud tagasi, sest rada oli karm. Võtan maha siin kõigi ees mütsi, kes tipu on ära võtnud. Minul puudus selle jaoks füüsiline vorm ja julgus. Teemast kõrvale põigates, kui eilne mägi sisaldas munakive, siis selle mäekoostises polnud mitte ühtegi sellist kivimit. Kuna ma geoloog pole, siis jätan selle teema pooleli nüüd – minu jaoks lihtsalt huvitav pisidetail. Peale seda liikusime edasi, et jõuda järgmisesse ööbimiskohta, milleks jäi väikene linnake - Marla , kus elanike vaid 180. Ennem kui sellesse linna jõudsime pidime vahepeal kütust juurde võtma, peatusime Põhja Austraalia viimases bensiinijaamas, koha nimi oli Kulgera kütuse hind oli päris karm 1,65 AUD võtsime vaid 10 liitrit et edasi jõuda ööbimiskohta. Ületasime taas osariigi piiri ja see tähendab seda, et ühtegi puu- ega juurvilja kaasas olla ei tohi. Pead kõik sellised viljad ära viskama spetsiaalsesse prügikasti, nagu aru sai karavad nad haiguste levikut, mida võivad väiksed kärbsed kaasa viia ühest osariigist teise. Ehk Austraalia siseselt on viljade vedu sama karm kui riiki toomisel. Marla'sse kohale saabudes tankisime kohe ära, et hommikul ei peaks enam sellega tegelema. Siin oli kütuse hind selle kandi soodsaim aga mitte kõige soodsam siiski veel – liiter kütust maksis 1,51 AUD. Haarasime vaid 30 liitrit, lootuses et järgmises kohas on veel soodsam, sest seal on päris linn juba. Sellas asulas asuvad bensiinijaam, supermarket, kämpingu registratuur asuvad kõik ühes majas. Pubi ja kiirsöögikoht on ilmselt vähese külastatvuse pärast suletud. Ööbimine on päris soodne, 5 AUD inimese kohta aga kui voolu tahad, siis pead tasuma lisaks 8 AUD, mis on päris röövimine. Basseini pääsuks pead tasuma 5 AUD deposiidi?!? kuna ilm oli külm, siis jäi see vahele. Köök kui selline, siis seda polnud. Oli vaid üks väga rasvane gaasigrill, mida meie ei kasutanud. Et pääseda tualetti või dušširuumi, oli sul 3 numbriline kood. Ju siis sellepärast, et kohalike aborigeene ja muid eemal hoida. Aga mis sa selle 5 dollari eest tahad? Muuseas see oli parim pinnas, kuhu ma sain vaevata kõik vaiad ilusti sisse vajutada. Homme siis jõuame opaalipealinna – Coober Pedy . Seal peaks olema väga huvitav linnaarhitektuur, sellest lähemalt juba homme.
Tahtsin veel lisada, et viimasel ajal olen ma näinud imelikke unenägusid kodumaal viibivatest inimestest, sündmused on liiga imelikud ja ma ei kujuta ette kuidas mu aju sellist asja mulle öösel genereerib. Kõik inimesed on reaalsed ja üldjuhul kui mitut näen, siis nad kõik tunnevad üksteist ka reaalselt. Kuid eile öösel kohtusin ma oma unenäos ühte võõrast tütarlast, hommikul veel lausa mäletasin tema nime. Kena brünett Eesti neiu oli igal juhul. Aga asi, mis seal imelik oli – nägin teda esmalt karkudel ja pärast hiljem ratastoolis. Täpsemalt ma ei kirjuta, mis seal toimus ;). Hommikul mul veel seost polnud aga nüüd kui olen mäest elusalt ja tervelt alla tulnud ja istun õues pimedas, siis kas see oli hoiatus mitte ronimise kohta või midagi muud ei hammusta ma läbi.

20.05 Katja-Tjuta'ga tutvumine ja päikseloojang Uluru ääres

Sõitsime esmalt kaugemasse punkti ja võtsime ette 2 matkarada. Esimene on karmim ca 7,5 kilomeetrit matkarada ja teine lühikene kanjoni tutvumine (tund edasi tagasi). Esimesel rajal peab olema kindlasti korralikud matkajalanõud, sest tee on väga karm. Kindlasti on mõistlik kanda moskiitovõrku, sest selle kandi vastikud kärbsed ei allu putukatõrjele ja nad raisad on väga tüütud tõesti. Kui jõudsime esimesele n.ö. vaateplatvormile, siis oli veel väga entusiastlikud, aga kui olime hakkanud laskuma alla, siis lepisime sellega, et meile piisab ka teise n.ö. vaateplatvormi külastus ja siis tuleme tuldud teed tagasi ja võidame 2,5 kilomeetrit. Tagantjärgi mõeldes, oleks võinud lõpuni ära käia aga see osa tundus kaardilt vaadatuna vaid mäejalam, ilmselt mitte väga huvitav. Teine rada oli ka kärbeste rohke aga kahe mäe/kanjoni vahel oli tuul ja vilu ja neid polnud seal nii hullult. See rada on n.ö. pererada, kus saavad kõik hakkama. Aga ütleme nii, et need kivid olid võimsad. Lähemal vaatusel tundus, et kogu see mäestik on munakive täis (raudkivid nagu meil kodumaalgi) ja seotud on ta mingi punase seguga. Peale kahe rännaku läbimist arvasime, et oleks hea vahepeal ennem päikseloojangut ennast korraks basseini kasta. Basseni ääresi istusid kolm poissi toolidel ja itsitasid omaette, kui vett katsusime siis saime aru ka naljast – vesi oli mega külm. Aga meie oleme ju karmid poisid põhjamaalt, peale mõnda õllelonksu hüppasime sisse. Peale seda ütlesime neile, et oleme karmist kohast pärit – Eesti ja, et meil suvel ongi nii „soe vesi“. Kokku tegin mina 3 otsa, ehk peale igat otsa tulin välja ja soendasin ennast päikse käes. Mingi aja jooksul hüppasid ka kolm poissi ükshaaval sisse ja vaid korraks, sest nad oli päris kiirelt sealt taas väljas. Päikseloojangule haarasime kaasa toolid, Vana Tallinna ja mõned näksid. Rahvast oli päris palju, kõige paremat kohta me ei saanud aga jäime siiski rahule. Mina tegin kokku 4 pilti, ja igal pildil on kivi teist värvi. Loodus on ikka imeline asi.

19.05 Kings Canyon

Hommikul oli siis kiire pakkimine, meie kämpingust sellel kellaajal väga palju startijaid polnudki. Mina kuulsin ühte autot, Rein oli ka veel teist märganud. Kui kohale jõudsime (oli vist ca 10 minutit autosõitu) siis seal oli lisaks meile ka juba mõned inimesed ja üks suurem grupp. Valida oli pikema ja lühema raja vahel, meie valisime ikka pikema ikka. Esmalt oli karm mäkketõus, vahepeal sai hinge tõmmata ja istuda kahel pingil. Selleks hetkeks oli juba suurim tõus selja taga. Ja siis hakkas vaikselt päike juba üle mägede piiluma ja mägesid punakaks värvima, ronisime siis edasi, et leida veel paremat (ja ilusamat) vaadet, peale 5 minutist jalutust ja hunniku piltide tegemist leidsime hea vaate kanjonile. Seal mina istusin lausa korraks maha ja vaatasin lihtsalt vaadet, Rein ja Marite läksid edasi ühele teisele vaatele, kuna see oli tupiktee siis tulid nad varsti tagasi. Mina olin juba sellel hetkel rahul, et sundisin ennast ülesse. Nüüd hakkas juba päikse käes päris soojaks minema, mina ei võtnud kaasa lühemaid pükse, oleks pidanud seda tegema. Ja jalanõudeks valima peab soovitavalt kinnised jalatsid, oleks saanud hakkama ka rihmikutega aga endal on ikkagi mõnusam ronida kivide vahel tugevama talla, sügava mustriga jalanõudes. Ja nagu ikka kohustuslik oli vesi, meil oli lisaks veel müslibatoonid, sest hommikul polnud aega süüa. Natukese ajapärast ronisime juba treppidel esmalt alla ja siis ülesse taas. Ületasime ühesõnaga „eedeni aia“, ehk siis kahe kanjoni vahel olid ilus loodus kasvamas, kuna seal oli säilinud kauem vesi. Linnudki laulsid siin aktiivselt. Rein tegi Estoni hmmm „metsiku ahvi“ häälitsust, millele vastas üks saksa kutt, meie kolmekesi saime naerda kõvasti. Seal tipus, natukene ennem kohtusime ühe väikse grupiga, kui nende giid päris kust meie pärit olime, siis ta teadis meie riiki küll väga hästi, kõik seda tänu tema sõbrale, kes oli maarjamaal käinud ja kohanud seal maailma kõige kaunemaid naisi. Meie siis muidugi kinnitasime seda väidet, sest nii see ju ongi. Siin tahangi tervitada kõiki kauneid kodumaa neidusid. Ja siis ronisime seal ikka edasi, kokku kestis see ligi 2,5 tundi, oleneb omast tempost. Distants oli vist mingi ca 6 kilomeetrit. Raja lõpus nägin põõsastes mingeid väikseid linde (püü moodi), neil kõigil oli indiaani sulg peas nagu ka kohalikel tuvidel. Naljakas vaadata, tuvi nagu tuvi ikka aga tutt on peas. Peale seda võtsime siis suuna juba Uluru ja Katja-Tjuta poole, peale lõunaks jõudsime uude ööbimiskohta, kus ööbida on plaanis 2 ööd. See on linnake - Yulara (kui ma ei eksi kirjapildiga hetkel), mis on spetsiaalselt ehitatud turistide jaoks. Sealt on Uluruni ca 15 kilomeetrit ja Katja-Tjuta mägedeni 50 kilomeetrit. Kõhu sõime täis ja siis ei viitsinud kohe esimesel öösel sõita vaatama päikseloojangut.

18.05 teel „uneaega“ (dream time)

Tänane päev algas hilja, sest tahtsin läbi minna Telstra poest, et endale soetada internetipulk. Telstra enda poes polnudki seda, leidsime selle lõpuks kolmandast poest (mingi tehnikapood). Aega seda testida polnud, sest oli vaja läbida 480 km. Kütust võtsime ennem linnast lahkudes ääreni täis, sest seal kaugemal on ilmselt kütuse hind kallim. Mis ka tuli välja, et on ca 20 senti kallim aga see hind oli veel n.ö. suurel teel ennem kui ära pöörasime päris pärapõrgusse. Ka seal lisasime veel 25 liitrit, et võimalikult vähe osta turisimimekast, kus hind veel kallim ilmselt. Kaardiga makstes lisandub lisaks summale 45 senti. Ööbimine oli ca 45 AUD kolme peale vooluga telkimisalas. Kööki otsisime tükk aega, aga tuli välja, et need on „peidetud“ Lodge nimelistesse majadesse. Ehk siis väga lihtsat tüüpi elamine – 1-2 tuba ilmselt, kõik muu asub õues nagu ka teistel – pesemine, söögivalmistamine, WC, telefoniputka seina peal (siin mobiililevi pole, pole ka wifi võimalust). Siin pidi dingosid palju olema, sildid igalpool hoiatavad, et toita ei tohi ja köögi uksi ei tohi lahti hoida jne. Ja nüüd kui ma siin vaikselt toksisin blogi juttu, siis selle aja jooksul jõudis dingo 2 korda meist mööda hiilida. Nad pidid olema väga valvsad kui midagi õue jätad või auto-, telgiuksed lahti unustad. Homme on siis varajane äratus - kuskil kell 6, et jõuda 7'ks Kings Canyonit vaatama, sest hommikune vaade on väga eriline.

17.05 Larapinta trail – tutvumine Lääne Macdonneli mäestikuga (West Macdonnel Ranges)

Täna läbisime 330 kilomeetrit, sellest enamus kulus kõik sõitmiseks mööda ühte teed ja tagasi. Tegemist oli siis teega läbi/mööda/piki (ei teagi, millist sõna kasutada) kanjonit 130 kilomeetrit sinna ja siis natukene kohapeal ja tagasi. Kõik kohad ei ole läbitavad taas tavalisele autole, esimene koht kuhu sõitsime oli Simpsons Gap. Kohas kus 2 mäge kohtasid jooksis läbi kuivanud jõgi. Aga mägede jalamil oli ilusti väikene veekogu, kus linnukesed vett tarbisid. Kena koht, aga ei midagi väga erilist. Lisaks saime ka pildi peale ühe väikse laheda sisaliku. Standley Chasm oli aga juba tasuline, 15 AUD per nägu, otsustasime selle koha vahele jätta, raha pole priisata ja ilmselt sarnane vaatamisväärsus eelmisele. Järgmine koht – Ellery Creek Bighole - oli suhteliselt sarnane esimesele kohale aga vett oli rohkem. Ochre Pits oli meie järgmine punkt, seal olid kivimid erinevat värvi. Seda on raske kirjeldada täpselt, panen pildid ülesse, siis saab aru. Ilus koht igal juhul, tasub ära käia. Ormiston Gorge oli ka vägev koht, seal sai ronida mööda mäejalamit ülesse kõrgele ja siis tuli see tee alla tagasi teist kaudu – mööda kuivanud jõge. Kuna hakkas juba pimedaks minema, siis valisime kiirema tagasi töö autoni, ehk tuldud teed tagasi, sest tahtsime veel külastada ühte vaatamisväärsust. Muuseas 2 päeva on olnud siin pilves ja lausa natukene tibas vihma, et lausa pidime kasutama kojamehi ennem viimasesse punkti jõudmist. Glen Helen Gorge oli viimaseks punktiks meil täna, seal oli juba tuttav vaade kahe kalju vahel olevale veekogule, seekord oli lisaks kaugemal ka veel oru moodi asi kaugemalt paistmas. Teel sinna märkasin ma väikseid arbuusi/kõrvitsa moodi vilju kasvamas rannaliival heina vahel. Kuna me ei teadnud millega tegemist, siis väga näpima ei hakkanud. Õhtul sõime koos Reinuga poest valmis lasanjet, ning Rein tegi ettevalmistusi homseks söögiks - mulgikapsad kartuliga. Kuna ained pole päris kodumaised, siis ka maitse on ilmselt mitte päris 100% see aga parem see kui üldse mitte.

16.05 teel Alice Springsi ehk mandri keskpunkti

Tänane öö oli juba Eesti suve moodi, tundsin vahepeal et jalgade peale puhus jahe tuul. Hommikul sai pusaga ikka ringi lastud, aga lühikeste pükstega on ikkagi siiani ok olnud. Meie olime viimaste seas, kes kämpingust lahkusid, ilmselt teistel oli tuli takus, meil enam mitte nii väga. Teel Alice Springs'i käisime läbi ilusas kohas nimega Devils Marble's, seal on kivid nagu pandud teiste kivide peale ja mingil põhjusel on nad sinna püsima jäänud (tegemist ümarate kividega, kui pilte näete siis mõistate millest jutt). Tüütuid kärbseid oli seal suur hunnik, kes üritasid mulle suhu ja ninna ronida. Enamus ajast istus sul selja peal 20-25 kärbest ja passisid midagi. Peale seda asutusime läbi teel olevast UFO keskusest, mis oli tegelikult n.ö. bensiinijaam + kämping. Bensiinijaamas oli hunnik väljalõiked lehtedest, mis rääkisid UFO nähtustest üldse ja ka seal kandis. Hollandi paar õhtul oli veel rääkinud, et kui pöörata sellisest kohast nagu „Three ways“ ida poole ja seal kuskil tee ääres telkida, siis pidi nägema imelikke tulesid, mida seletada keegi ei oska. Ja kämpingule ning bensiinijaamale oli antud väikene hmmm UFO teemaline välimus, ehk ei midagi erilist. Veetsime seal ca 7-10 minutit ja siis uhasime edasi. Täna märkasin tee ääres kolme hauda, need meenutasid natukene Eesti „traditsiooni“, kus märgistatakse ka koht ära kus inimene surma sai. Loodus maantee ääres on muutunud džunglist n.ö. kõrbeks, kuigi mina nimetaks seda ilmselt preeriaks. Mingi hetk möödusime ka kunstigaleriist – Aileron, suurele teele oli ilusti märgata paremal pool mäel asuvat aborigeeni meest odaga. Kui pöörasime kõrvalteele, et kuju pildistada siis seal oli ka lähedal aias – aborigeeni naine koos lapsega, kõrgus kujudel oli 4-6 meetrit kuskil. Põõsaid ja väikseid puid on kogu aeg, täieliku liiva- või kivikõrbe pole veel olnud. Alice Springs'is suundusime kohe suurde kaubanduskeskusesse, et osta vajalikud söögid ja jook. Vedeliku kulub kõvasti, sest päeval on ikkagi olnud päris palav, täna oli päev pilvine aga ikkagi autos läks olemine ebamugavaks. Kämping, kus me tänase öö veedame on 5+++, kõik on olemas. Ainus asi mille eest juurde maksad on gaasipliit – 0,20 AUD 6 minuti eest. Gaasigrill on aga samas täiesti tasuta, põhjas see maksis mäletatavasti 1 AUD, mingi x ajaühik. Väikene sekeldus Eesti krediitkaardiga mul oli aga see lahenes tänu tublile teenindajale suhteliselt kiirelt (kui PIN koodiga ligi ei pääse, siis peab ta manuaalselt autoriseerima, siis saab kasutada). Esimest korda elus pidin kasutama ühiskasutatavat pesumasinat, hinnaks 4 AUD. Pesupulber peab sul endal olemas olema, ütleme ausalt valisin külma pesu ja pesu kestis ca 20 minutit, ma pole päris kindel kui puhtaks ma riided sain, sest mulje jäi küll närune aga eks hommikul näeb. Homme siis vaatame, mis see linna ümbrus endast ette kujutab. Ülehomme aga siis liigume maanteelt eemale, ehk liigume vaatama Kata-Tjuta't (ehk Olga mägesid) ja kindlasti ka Uluru nimelist „pisikest kivi“ (Ayers Rock). Kuid enne seda vaja ära käia Watarrka (Kings Canyon) rahvuspargis, sinna peab minema hommikul varakult, et saada osa suurimast ilust. Ilmast veel nii palju, et 22 ajal siin istun õues

15.05 taas pikalt teel, täna läbisime 705 kilomeetrit

Esmalt kirjutan veel eilsest õhtust, internet mille eest ma maksin hinge hinda. Siis see oli peaaegu kasutu minu jaoks. E-mailid tiris ta mulle küll sisse ja ma sain oma uued blogid välja panna (peale väga pikka ootamist), peale seda ei avanenud ei postimees, ei g-mail ega ka muud. Loobusin lõpuks, olin nii väsinud et ei viitsinud hommikul sõimlema minna. Igal juhul tänane plaan oli jõuda võimalikult lähedale Alice Springsile ehk siis tegime päris pikka autosõidu taaskord. Esimesena jäi meile tee peale ette „Cutta Cutta caves“ ehk siis Cutta Cutta koopad. Piletiks oli seal 15 AUD, vaatasime seal infopunktis olevaid koopa pilte ja otsustasime, et jätame seekord koopa külastuse vahele. Kuna Rein ja Marite olid just käinud koobastes Margareth River'i lähedal (mis olid väidetavalt ilusad olnud), ja mina olin külastanud Slovakkias koopaid siis jätsime seekord selle külastuse katki ja liikusime edasi. Oli vaja säästa aega, et jõuda sihtpunkti valges, sest pimedas on känguru oht. Käisime läbi kahest soojavee ojast/jõest Matarankas. Esimese nimi oli Bitter Spring ja teise The Thermal Pool. Et esimeses kohas ujuda, on vaja omada ujumise/pinnal püsimise oskusi, sest sügavust on üle 2 meetri. Distantsiks oli ca 50 meetrit + ca 70 meetrit. Vahepeal saad välja ronida. Vesi on läbipaistev ja mega ilus oma väikeste kalakestega. Mina sinna sisse ei roninud, sest minul puuduvad ujumisoskused. Teises kohas aga olin juba laisk ja ei viitsinud ujumisasju selga ajada, seal oli ehitatud selline väikene basseinike, pikkusega 15-20 meetrit aga madal kus ka lapsed olid sees. Suubus see aga siis jõkke, kus võis ka ujuda aga sinna läksid sa juba n.ö. omal riskil sest seal võisid kohata vähem ohtlikke krokosid. Neid me seal ei näinud, jalgupidi käisime Reinuga korraks sees, aga ujuma meist keegi ei läinud siiski. Jõgi oli päris suur ja suure vooluga. Selle algallikaks oli Rainbow nimeline läte (täpsemalt ei mäleta), kuhu ujuma minna ei saa. Sügavust oli seal kindlasti 3-4 meetrit ja vesi oli 100% läbipaistev. Peale seda järgnes pikk autosõit, teel saime pihta kolmele väiksemale linnule. Arvestades auto kiirust 120 kilomeetrit tunnis, siis oli ilmselge et nende elud olid kustunud kahjuks. Oleks olnud tegemist mõne kotkaga, siis oleks võimalik olnud autoõnnetus, võimalik ka et teelt väljasõit ja edasist ma parem edasi ei mõtle. Liiklus on jäänud väga hõredaks, võimalik et see on tingitud ka hilisest kellaajast. Tennant Creek'i jõudsime juba eha valgel, kell 18:00. Taevas oli siis mega ilus punane, aga kuna olime väsinud siis ei jaksanud kuidagi autot kinni pidada ja pilti teha (loodetavati tuleb see võimalus veel Alice Springsi kandis). 70 km ennem linna (Tennant Creek) märkasime vilkuritega politsei autot tee ääres, möödudes märkasime et üks auto oli teel välja lennanud. Meie ees sõitis terve tee Tennant Creek'i kiirabiauto, kus ilmselt see vigastatuid polnud, sest kiirust ta ei ületanud kordki. Õnnetuspaigale aga sõitis vilkuritega tuletõrje auto. Ei taha mõelda, mis autos olijatele oli juhtunud. Linna jõudes peatusime esimeses kämpingus – Outback Caravan Park. Hind oli mõistlik (alla 40 AUD). Valvelauas oli tore vanatädi, kes tundis kohe huvi kustkandist me pärit oleme. Rein valmistas väga hea ühepajatoidu, kus oli ohtralt liha. Kämping on samasugune ilmselt juba viimased 20-30 aastat aga kõik on olemas ja kõik on ka puhas. Lisaks kõigele on ka siin n.ö. telekatuba (14'' telekas, ilmselt mustvalge) aga piirdusime vaid selle fakti tõdemisega. Köögipoolel oli mõnus arvuti taga klõbistada, tutvusime siin vanema hollandi paarikesega, kes andsid olulisi nõuandeid, mida vaadata jne. Selgus, et nemad on selles motellis juba kolmandat korda (eelnevalt 14 ja 8 aastat tagasi). Ka nemad oli selle kohaga rahul aga ütlesid, et välimus sellel kohal on samasugune siiani. Esmalt pakusid nemad meie päritolu maaks Norra, siis Rootsi ja kui ütlesime, et Eesti siis nad teadsid kohe kus me asume. Selle kämpingus jooksis ringi kass ja mingi koer, kes on nüüdseks kadunud. Loodan, et nad öösel mind telgi juurde kiusama ei tule. Kämpingusse sisenedes märkasime ka aborigeene, kes ilmselt siin elavad pikemalt. Mis siis veel, tänaseks on minul autos läbitud 2500 kilomeetrit (Reinul ja Maritel kokku juba aga kuskil 7000 km). Lisaks mina ju lendasin ca 2000 km lennukiga ka. Ehk siis siin olles sa tõesti saad aru, kui suur see maailm ikkagi on. Tänu sellele kuumusele ja ka tänu Reinule olen taas hakkanud jooma õlut. Siidrid on kallimad ja valik on väga palju kehvem kui kodumaal. Prooviks ostsin vahepeal ka kasti rumm-koolaga valmisjooki purgis (5%, vähemalt alko annab tunda, kui mõned oled ära joonud), millest on järgi 7 purki. Pean need lähimal ajal „sisse vägistama“, sest soojalt on nad päris koledad joogid. Poes märkasin, et selliseid jooke on suures valikus päris palju. Kasti tavahind on kuskil 80 AUD, õllel aga soodukaga 41 AUD. Ehk siin ka selge põhjus, miks ma õlle joomise peale üle olen läinud. Siiani parimad õlled on olnud „Emu Export“ ja „Tooheys New“, need on alko sisaldusega rohkem kui 4,5%. Üldjuhul on siinsed õlled väga lahjad (ca 3,5% kanti) ja see tähendab n.ö. „naistekad“. Vahepeal ostsime ühe kasti lahjemat ja see oli tõesti täielik jama (isegi meie pilsner on selle kõrval tegija). Ilm on siin kandis juba Eestimaa suve moodi, panin pusa peale enam ei saa olla lihtsalt t-särgi väel peale 22 õues (kuigi Rein istub siiani veel niimoodi, kell juba 23:00). Mulle see meeldib rohkem kõvasti kui see, et sa veel 23 ajal higistad ja mõtled, et pead pugema magamiskotti. Päeval aga on endiselt väga soe, õige sõna oleks vist palav. Täna basseini ei jõudnudki siin karavanipargis.

14.05 Kakadu rahvuspark päev 2

Täna siis soenduseks jalutasime kilomeetri kaugusel asuvasse aborigeenide kulutuurikeskusesse, kus sees kahjuks filmida ja pildistada ei tohi. Väljapanek ise on tasuta, lisaks on seal kohapeal võimalik soetada originaal käsitööd – bumerangid, kotid ja muu nodi lisaks. Seal saime ka kinnitust oma teooriale, et kohalikud panevad väikseid kulupõlenguid põlema. Nad teevad neid põhjusega, et loodus kiiremini hakkaks taaskasvama ja küttida on siis nii lihtsam. Ja nad teevad neid tulekoldeid palju väikseid väiksele alale, et loomad saaksid eest rahulikult põgeneda. 11:30 hakkas meil aga 1,5 tunnine laevasõit jõe peal, kus oli suur lootus näha lõpuks krokodille, kokku nägime 4 erinevat loomakest. Kõik olid pirakas „saltyd“, teise liigi esindajad peaksid hetkel kuskil kaugemal mune munema ja paljunema. Peale seda külastasime ka 2 suurepärast vaadet antud piirkonnale, esimene (Gungurul) oli karmim – sinna peab raudselt pudeli vett kaasa võtma ja ka natukene kannatust. Jõesäng oli ära kuivanud (ehk siis lootus meid ründavaid krokodille oli olematu). Mäkke tõus oli vaevaline, sest päike täiega küttis ja tee näis lõputu. Aga kui juba üleval olid, siis oli mõnus alla vaadata, sest olid piirkonna kõrgeimal tipul. Mäkke tõustes avastasin, et olin jõe peal selle tunni ajaga päris kõvasti päikest saanud oma paremale käele, mis hoidis videokaamerat vee kohal, et filmida krokosid ja muid veeelukaid + muidu loodust. Ära päris ei ole põlenud, aga seda käe eest pean hakkama natukene hoolitsema. Siiani pole ma veel endale päiksekaitset peale pannud, sest siiani pole ma veel nii kaua päikse käes kohapeal olnud – siiani on olnud pidev liikumine ja esimesel võimalusel poed ikka varju. See teine vaatamiskoht oli Bukbukluk, sinna võib vabalt vedada ka oma vanaema, vaade on normaalne aga esimene koht oli natukene teistmoodi ikka. Hakkasime nüüd põhjast liikuma lõuna poole, ehk ilmad peaksid jahedamaks minema. Keskosas – Alice Springs – oli päeval väidetavalt vaid +21 kraadi. Ausalt hetkel ma pigem ootan seda jahedamat kui seda palavust, mis siin üleval oli. Ööbima jäime Katherine linna, Katherine Low Level karavanikämpingusse. Esimene mulje sellest kohast oli super. Sisse sõidul oli kõik täiesti roheline, ei mingeid kuivanud lehehunnikuid, kerget kollakat muru või muud sellist jama. Sisse sõites on esmalt kaunis puude allee, mitte kohe ei ole pressitud sinna turiste. Sõiduteed on kõik asfaldiga kaetud, BBQ ala oli tasuta, sügavkülma saime mõne asja jätte infosse, köögis on kõik ilusti olemas (ja väga puhas), pesumasinaid oli hunnik, pesemisruumid nägid välja nagu hotell, lisaks suurim bassein kus me käinud oleme, oma pubi kus esines kohalik Mati Nuude. Võtsin endale ka 1 tunnise wifi ligipääsu, mis maksis 11 AUD ehk siis siga kallis (siiani on olnud ca 6 AUD tund) aga mis teha ammu pole käinud. Kes siia kanti satub, siis soovitan soojalt seda ööbimiskohta, hindki oli soodne – kolmekesi maksime 43,50 AUD. Siiani vist kõige soolaseim hind oli Broome'is, kus hinnaks oli kui ma ei eksi mingi 55 AUD. Pean endale ka ilmselt samasuguse interneti liitumise tegema nagu Rein ja Marite tegid. Internet üle mobiilivõrgu, tuleb pikkapeale soodsam kui osta internetipileteid. Üritan panna ka mõned pildid orkutisse ülesse. Loodan, et minu juttu on Teil põnev lugeda, minul endal on küll väga põnev siiani olnud. 3 päeva pärast saab 2 nädalat minu stardist kodumaal, noortel saab kohe varsti täis 6 kuud siia saabumisest.

13.05 Kakadu rahvuspark

Start hakkas meil ca tund plaanitust hiljem ehk kell 8 alles aga siiski jõudsime tutvuda paljude asjadega. Teel rahvusparki astusime läbi tee peale jäävast „Window on the wetland“ keskusest. Otseselt midagi väga põnevat seal polnud aga läbi põigata tasub, sest ta jääb teele ning ta tasuta. Kindlasti mina soovitan pea torgata ühte ekspositsiooni (Marite ei julgenud seda teha) ja käsi pista ühte kasti (seda tegin vaid mina meist kolmest). Kakadusse jõudes võtsime esmalt suuna infokeskusesse – Bowali Visitor Information Centre, kus oli mõnus kohvik ja asjalik infokeskuse töötaja, kes jagas meile mõnuga infot. Rein jättis meist ka märkuse külaslisteraamatusse, oma nime märkisin veel sulgudesse Matu (just in case). Käisime vaatamas täna kahte võimaliku koopamaalingute kohta – Ubirr ja Anbangbang. Mõlemad oli võimsad kohad, mõlemalt avaldus vapustav vaade ümbruskonnale ja raudselt tasub mõlemad rajad läbida. Soe soovitus – võta kaasa pudel külma vett, fotokas, videokaamera ja natukene kannatust, sest n.ö. vaateplatvormid asuvad veits kõrgemal ja palavaga on võid üsna kergelt loobuda eesmärgist. Ubirris samal ajal koos meiega liikus mingi pensionäride grupp, kust 30% ei jõudnudki tippu, kust avaldus mega ilus roheline vaade loodusele. Käisime ära ka selle kandi suurimas „kaubanduskeskuses“, mis asus kaevanduslinnas Jabiru. See linn on spetsiaalselt ehitatud kaevanduse töötajate tarbeks. Siin kandis kaevandatakse uraani. Isenenesest see kaubanduskeskus tuletas mulle meelde Võsu või Otepää toidupoodi ning lisaks selle maja lähenduses oli teisi asutusti – näiteks turistipood nänniga, mis ühtlasi oli piirkonna postkontor. Sealt sai teele pandud mõned postkaardid (väga vabandan, kui keegi tunneb halvasti et ei saa järgmise 2 nädala jooksul postkaarti – palun saada mulle oma kodune aadress e-maili peale ja ma järgmises kohas üritan oma viga parandada hea meelega). Rahvusparkides täheldasime, et need n.ö. bushfire'id ehk siis kulupõlengud ei paista olema „juhuslikud“. Ilmselt mingil põhjusel kohalikud (aborigeenid ilmselt) süütavad väiksel territooriumil hunniku tulekoldeid, üldjuhul leeki pole – on näha vaid tossu aga mõnes kohas oli ka väike leek. Nad kas siis ennetavad suuremaid kahjusid põletades vähehaavale prahti eest või on muu põhjus, seda ma kahjuks hetkel ei tea. Siin nagu toimiks loodussseadus, et nõrgemad ja vigastatud surevad ja tugevamad jäävad ellu. Puudele see kulupõleng ei paista väga kahju tegema (osadel puudel on võra küll mustaks värvunud aga lehed on ilusti rohelised ja puu kasvab edasi), pigem põleb ära kuivanud hein ja vanad kuivanud puud. Kotkaid ja papagoi laadseid linde oli tee peal palju näha, krokodille me ei märganud kuigi hoidsime silmad lahti. Tee ääres täna märkasime notsu ema koos 3 pojaga surnult – tegemist oli siis „magavate notsudega“ :( Ööbime täna Gagudju Lodge nimelises karavanikämpingus. Nagu ikka esmalt sõime, siis basseini ennast jahutama ning siis blogitama ja hakkasime just Reinuga vaatama algusest peale sarja „two and a half men“ ehk siis sarja, mis jookseb ka hetkel Eestis Kanal 2'st. Õhtul avasime esimese pudeli kahest kangest viinast mis ma kaasa haarasin (80 kraadised kärakad), põhjus lihtne suures linnas me õlu ei ostnud ja olime peaaegu kuival. Kohapealt hankisime 3 väikest mahla ja kotti jääd. Kuna eelnevad 2 ööd (täna öösel on sama lugu) pole me saanud külmas midagi hoida, siis olid kõik asjad meil soojad. Kui õhtul dušši all käisin, siis märkasin 21 pisikest konnapoega, nad asusid kõik 2 meetri kõrgusel asuvate akende lähedusest – nende pisikesed pead paistsid lahedalt. Ja mis veel, üks dingo jooksis meil siit laagrist läbi, minust täpselt 1 meetri kauguselt, mina pidasin teda lihtsalt koeraks aga Rein terava silmaga kohe ütles, et dingo. Tema oli varem kuulnud soovitust, et sellises kandis ei maksa mitte midagi välja jätta (k.a. jalanõusid, muidu neid hommikul enam lihtsalt pole võib olla). Sääski on siin kandis täiega aga ilm on nüüd läinud jahedamaks. Kõige esimesel ööl oli mega palav, nagu oleksime olnud türgi saunas. Hetkel kell on juba kohe 12 öösel aga mina olen ikka lühikestes pükstes väljas (ilm on nagu meie tüüpiline soe suveõhtu). Homme on meil broneeritud 1,5 tunnine sõit jõe peal (krokodille peaksime lõpuks nägema), aga sellest hiljem kui kõik kogetud. Ja siis vaikselt hakkame liikuma tagasi põhjapoole, kus loodetavati pole nii palav kui siin kandis ning pole vastikuid putukaid. Tegemist ju ikkagi siin kandis n.ö. talvega kuigi siinse kandi aborigeenidel on hetkel käimas kolmas aastaaeg kuuest. Gudjewg (1-3's kuu), Banggereng (4's kuu), Yegge (5-6), Wurrgeng (6-8,5), Gurrung (8,5-9), Gunumeleng (10-12). Aitab selleks korraks, sattusin natukene liiga hoogu seekord.

12.05 Darwin päev 2

Täna hommikul olime me kõik ära söödud nende väikeste vastikute kärbeste poolt – meil kõigil on käed, jalad ja ülejäänud keha täis hammustusi. Jalad sügelevad jubedalt, hankisime mingit kreemi ka selle vastu apteegist. Hankisime eile lisaks ka kanget putukatõrjet. Toimib päris hästi, aga hammustused sügelevad vastikult ikkagi siiani. Tänase veetsime päeva linnaga tutvumas – igasugused erinevad vaated merele ja linnale ning erinevad olulised majad. Arvestades seda, et viimase 70 aasta jooksul on linn 2 korda peaaegu täielikult hävinud, siis väga vanalinna alles enam polnud (esimest korda teises maailmasõjas kui ründasid jaapanlased ja teist korda 70ndatel kui linna hävitas tsüklon Tracy). Rannas asus värskeõhu kino, õhtuti võib seal filmide vaatamine olla päris mõnus aga meie otsustasime selle vahele jätte seekord. Käisime ka maaalustes kütustehoidlates, mis pärinesid II maailmasõja ajast, õigemini aastast 1942. Päris muljet avaldav oli see koht ja pilet maksis vaid 5 AUD. Natukene tuletasid nad meelde Tallinna vanalinna tunneleid. Lisaks käisime vaatamas rannas asuvat Doctor Gully Aquatic Life Reserve. See on koht kus hommikul tõusuajal tulevad kalad randa ja neid on võimalik toita väidetavalt, kuna meie jõudsime sinna peale lõunat, siis teha polnud seal suurt midagi. Kella kaheks oli kuumus nii hull, et ei kannatanud enam linnas ringi jalutada ning liikusime hoopis tagasi samasse karavanikämpingusse, et jahutada ennast mõnusas basseinis. Kuna ma väga suur ujuja pole, siis olen võtnud eesmärgiks ennast natukene rohkem harida selle huvialaga rohkem selle reisil suurel mandril.

11.05 Darwin

Tänase päeva missioon oli Darwinis ära lahendanda poolikud probleemid. Reinul ja Maritel ei töötanud interneti pulk ja minul puudus veel siiani magamisalus ja padi ning söögiriistad (nuga ja kahvel). Kõik sai pikka peale korda, peale mitmeid väikseid viperusi. Ei viitsi neist lähemalt kirjutada. Mega odavaid reise me kahjuks ei saanud (päevad ei sobinud), kuigi pakkumises oli nii Bali reis kui Tai reis alla 200 AUD. Tai pakkumine oli 4 päeva maksame ja 4 päeva saame tasuta peale ehk siis 8 päeva ja alla 2000 krooni!!! Külastasime selle linna kõige suuremat kaubanduskeskust – Casuarinat ka veel, see asub kesklinnast päris kaugel, seal oli 3 suurt hüpermarketit korraga (Woolwarth, Coles, K-Mart). Täna ööbime teises kohas, kuna eelmine koht oli liiga lärmakas ja sääskede rohke. Seal olid ka mingid väiksed kärbsed, Rein arvas et need on „liivakärbsed“ (sand flies). Meie valikuks jäi siis - Lee Point Village Resort. Esmalt oli siin vool ära ja mõned kliendid oli pahased ning see tekitas meis väikseid kahtlusi. Lisaks kui kohapeale jõudsime, siis märkasime et siin puuduvad külmkapp, mikrolaineahi, veekeetja, pliiti ja röstrit. BBQ grill on olemas aga seda vaid 1 ja see nagu ka eelmises kohas olev grill töötab 1 AUD müntidega. Meie jaoks oli see müstika, nagu ka eile sakslaste jaoks kellega natukene suhtlesime. Kaks münti läheb toidu grillimiseks, peale seda peab grilli ilusti ära puhastama, et järgmised saaksid normaalselt süüa teha. Rand on siin lähedal aga vette ei soovitatud meil minna, sest hiljuti ründas krokodill lähedal asuvat nudistide randa. Külastame randa kindlasti homme hommikul kui on juba valge. Hetkel ka Rein toksib siin oma blogi, mille pidamist alustasid nad minu soovitusel http://mate-eluonlill.blogspot.com. Lugege kindlasti ka nende vaatenurka reisist, seda iga inimesel on ikkagi oma vaatenurk ja oma arvamus ning nägemus. Ah jaa, soetasime ka lisaks ükshaaval endile kokkukäivad toolid, millel on mõnus õhtul istuda ja tiksuda. Toolil on ka mõnus joogitopsi koht. Joome veel eilseid õllesid, mis on sellised „naistekad“ vaid 3,5 promilli – „Carlton Mid'e“ kui siiani tarbitud sai 4,5 poolest „Emu Export'i“. Naistekad ostsime vaid sellepärast, et poes polnud kangemat lihtsalt. Mõnus on istuda veevulina saatel toolis ujumispükstes ja rüübata õllet. Homme külastame linna vaatamisväärsusi ja siis liigume edasi Kakadu rahvusparki. Peatse kribamiseni, kui kellelgi mingeid uudiseid on siis pange infot e-maili julgelt.

10.05 teel Darwinisse

Õhtuks läbisime 835 kilomeetrit ja olime ka liikunud järgmisesse ajavööndisse. Tee peal oli väga ilus Victoria jõgi oma täies hiilguses, teda ümbritsesid mega ilus mäestik. Marite tegi seal pilti, selleks ajaks olime sõitnud ca 3 tundi ja kogu selle aja olin mina maganud. Pikka une põhuseid oli 2 , esiteks eelmisel öösel sain väga vähe magada ja hommik oli väga varajane (kell 6:30). Magama jäin ma hilja sellepärast, et seal linnas õhtul oli mingi kontsert läheduses. Koht meenutas mulle natukene Pühajärve Beach Partyt, vahe oli vaid selles, et mina polnud joonud (ennast maani täis) ja ei ma ei jäänud magama. Kell 22:30 oli võimas ilutulestik järve kohal mis kajas hullult ka kui pidu lõpes kuskil 23:15 (peod siin kandis sellel ajal pididki lõpema). Siis aga hakkasid sealt ära voorima laevad, autod ja inimesed, kes seal kontserdil olid. Kui laevad mööda tuhisesid, siis telgi sein võttis hoopis teise kuju. Lisaks olid meie krundi kõrvale ülesse seadnud noored, kes öösel kontserdilt saabusid ja oma telke hakkasid ülesse sättima, 2 korda lasid nad signaali ja siis lõpuks kuskil 1 ajal ka nemad jäid vait. Tee peal haaras kotkas kängurupoja laiba, seda ma väga ei näinud sest silmad olid und täis. Tee peal nägime päris mitut „bush fire'it“ – metsatulekahju. Sai isegi videole asi jäädvustatud 2 korda. Ülejäänud tee möödus suuremate vahejuhtumiteta. Ööbisime esimeses linnale lähimas karavanikämpingus – Shady Glen. Kuna saabusime pühapäeval ja õhtul, siis me ei saanud palju viriseda, ametlik check in lõpes 17:00 aga oli seal sama telefoni number, millele helistades sai check in'i teha kuni 21:30. Perenaine ilmus kohale mõne minutiga ja saime endale öömaja, kahjuks küll ilma vooluta platsi. Asukoht oli tal suure maantee ääres ja kui sa telgiga oled, siis sa oledki tee ääres ning lisaks seal asub lähedal ka lennuväli, mis tähendab et hommikune äratus oli garanteeritud. Õhtul möllasime basseinis, enne seda käisime Reinuga dušši all ja märkasime et pisike sisalik jooksis kättekuivatusmasinasse, üritasime seda käima panna aga tema õnneks kahel korral see ei õnnestunud ja me jätsime ta hinge rahule. Tegin eile esimesed rummid siin saarel ja lisaks nautisime Reinuga ära suurepärase suure Kuuba sigari, mille mulle Emil teele kaasa andis, et ma selle siia saabudes ära teeksin. Tänud sulle mees, sigar oli väga hea (mõnus mahe lausa võib öelda) aga nati liiga karm meile kahe peale. Captain Morgan oli meie joogi valikuks eile koos Coca Colaga, kuna ei trehvanud poes sidruni jääteed. Uni tuli super hea.

09.05 teel Kununurrasse

Täna hommikul esimese asjana külastasime kohaliku vaatamisväärsust – hiina müüri (5 meetrit kõrge ja 110 meetrit pikk), tegemist on siis kivimitega mis kasvavad nagu maast välja. Ilus koht oli, tasus kannatada ära mõned kilomeetrid künklike liivateed (hullem kui meie kruusateed). Peale seda asusime teele, et läbida järgmised 400 km. Tee peal märkasime dingot, sisaliku, kahte kulupõlengut, kolme uut sillaehitust ning ühte pikka uue tee ehitust (eelmine oli liiga kitsas ja käänuline kiirtee kohta). Kununurras otsustasime külastada kahte kohta – Kelly's Knob ja Mirima National Park. Rahvuspargis on mitu jalutusrada (nagu meil RMK omad), on välja pandud sildid mis taimedega on tegu. Ja kui võtta kõige karmim rada, siis sealt avaldub vapustav vaade kogu ümbruskonnale. Kui rahvusparki sisenda, siis peab maksma automaadile pileti raha, aga meie mõtlesime, et teeme esimest korda pätti ja kiikame tasuta sisse. Seal sai ka sai jäädvustatud minu suur kõht pildile – „selline on Tõnis Austraaliasse saabudes“, ehk siis kui ma siin 2-3 tööd teinud olen, siis teeme uue pildi ja võrdleme tulemusi. Eesmärgiks oleks saavutada 85 kilo (hetkel on kuskil 95-93 kilo). Kelly's Knob on ideeliselt sama vaade linnale vaid ainult madalamalt ja, et sinna saada ei pea nii palju ronima. See pidi olema kohalike seas populaarne koht kus vaadatakse päikseloojangut, kahjuks olid meil kõhud tühjad ja puudus veel kindel elukoht, siis liikusime edasi. Kämpinguks valisime seekord järve ääres asuva karavanilaagri - „Discovery Holiday Caravan Park“. Hind oli 3 peale 30 AUD millegiga, täpselt ei mäleta. Kõik on tip top korras siin, veekogu on telgist kus ma ööbin 15-20 meetri kaugusel. Siin pidid elama ka krokodillid, aga neid kartma ei pea, sest tegu on n.ö. magevee krokodillidega („freshie“), kes inimesi ei ründa v.a. kui sa ise talle peale ei astu või teda ei ärrita. Nemad kasvavad kuni 2 meetri pikkusteks. Soolvee krokodille („salty“) aga kartma peab (kuigi nad elavad ka magevee kogudes), nemad kasvavad kuni 7 meetri pikkusteks. Ilma on nagu ikka super – selge taevas, tähed paistavad, täiskuu asub peakohal (kell on 20:15 hetkel). Eestis olles ei mäletagi, et ta otse peakohal oleks olnud võimalik et eksin. Täna hakkasid taas putukad kiusama, neid on vähe aga nad annavad endast märku nagu meie sääsed. Homseks plaaniks on liikuda Darwini, ehk siis äratus kell 6 ja start kell 7, sest ees ootab meid üle 800 km ja lisaks veel kellakeeramine 1,5 tundi meie kahjuks. Darwinis uurime, kas saame soodsaid reisi Bali saartele, kuuldavasti saab hea pakkumisega kuskil 400-500 AUD eest reisile ja tagasi. Aga eks näeb, kui Darwinis oleme. Nüüd aga dušši alla ja telki magama (Rein ja Marite magavad täna autos).

08.05 Fitzroy Crossingu - Halls Creek

suur roadtrip – 700 km läbisime ühe päevaga, et jõuda Broomeist Halls Creek'i, jõudsime sinna läbi Fitzroy Crossingu. Esimene linnake oli pisem ja, et sealseid vaatamisväärsusi nautida pead omama jeepi, sest tavalise auto jaoks offroad teed on liiga karmid. Seepärast ka liikusime edasi sealt kiirelt. Siin linna lähedal on maailma teiseks suurim kraateriauk – Wolfe Creek - aga ka sinna pääsemiseks on vaja kindlasti jeepi, ehk ka see jääb kahjuks seekord meie jaoks ära. Tee peal kohtasime ühte „magavat lehma“ ning päris mitut „magavat kängurut“ ehk siis tegemist alla aetud loomadega. Niimoodi nimetavad kohalikud neid. Öösiti siin mandril sõita ei tasu, sest loomad ronivad sooja otsides asfaldi peale ja kui valgust näevad, siis jäävad seda lolli näoga otsa vaatama... Sellepärast sõidavad kõik siin ringi ikkagi enamasti päeval kui saad vältida loomi. Märkasime ka kahte väikest tuulekeerist tee peal. Vaid ühes jões voolas natukene vett (see on olnud normaalsel ajal vähemalt emajõe laiune, ülejäänud jõed on kõik ära kuivanud, sest tegemist on siin kandis „kuiva hooajaga“. Tee ääres olid ka märke sellest, et kui siin hakkab „märg hooaeg“, siis on teada kui sügav vesi võib olla selles antud punktis. Ehk siis 3 kuud mussooni vihma ja kõik ujub. Nägime ka tee ääres ühte väikest kulupõlengut. Tee ääres oli märgata lehmasid ja ka ühes kohas hobuseid, känguruid päeval näha pole. Lisaks oli tee ääres imelikud punased kivimid, mis nagu kasvasid punasest liivast ülesse. Võtsime kämpingu kesklinnas, mis 3 peale maksab 36 AUD. See kämping pole nii kiita kui eelmine Cabel Beachi oma. Kuuma vee kraanist jookseb leige vesi, pesumasinaid on vaid üks (teine on katki) ja väliköögis oli vaid üks räpane gaasipliit + grillimisalus. Ehk siis siin väga palju ei hooldata asju, eelmises kohas olid olemas vee kastmise aparaadid, kui inimesi polnud antud krundil, siis kasteti neid hommikuti. Inimesi on ka siin vähem, ilmselt kõik siin on vaid üheks ööks, et edasiliikuda järgmisesse punkti. Eelmises kohas oli selgelt näha, et inimesed tulid sinna aega veetmaks kas kuu või kauem. Kohalikel ilmselt pole selliseid asju nagu meil suvilaid, kõigil on kas kaasaveetav majake või buss, kuhu sisse on ehitatud elamine – ööbimine ja muud vidinad. Putukaid polegi eriti kiusanud meid, eile õhtul kuskil 20-30 minutit arvuti ääres nad segasid aga siis olid nad ka kadunud. Varsti liigume järgmisesse ajavööndisse, mis Austraalias on GMT + 9,5, hetkel oleme vööndis GMT +8; idarannik aga elab ajavööndis GMT +10. Miks vahepeal pole +9 vaid on +9,5 seda ma ei tea. Ei mäletagi kas olen kirjutanud, et siin läheb varakult pimedaks ja varakult valgeks, harjumatu veel aga nagu kohalikud Rein ja Marite ütlesid, et harjud varsti ära. Nemad läksid täna magama 8 ajal juba, mina üritan 10-11 magama jääda. Interneti pakutakse siin linnas küll aga nagu ikka tasuline. Krediitkaardiga on võimalik osta endale aega aga see on seotud ka mahuga. Ehk kui ületad teatud MB mahu (suhteliselt väiksed mahud) siis aeg ei loe enam. Pean ilmselt ära ootama Darwini, et saaksin oma postitused ka interneti ülesse riputada.

Broome

Täna käisime esmalt vaatamas mega ilusat merevaadet „Gantheaume point“. Peale seda suundusime tutvuma Broomei surnuaedadega – jaapanlaste ja hiinlaste omadega. Jaapanlased, kes sinna maetud on enamuses pärlipüüdjad, kes hukkusid pärleid jahtides merest. Järgmisena suundusime me „ The Mango Place, Kanagae Estate“, kuhu kutsusid meid 2 eestlast – Gristo ja Mariin, kellega kohtusime eile bensiinijaamas. Maitsesime mango smoothi laadseid külmasid jooke, mis olid super head. Hinnaks oli 5 AUD üks 0,4 liitrine topsik. Lisaks saime maitsta kohapeal valmistatud mangoveini, mis külmalt oli super hea aga hind oli üpris soolane – 20 AUD. Lisaks müüdi seal perenaise enda valmistatud (loomulikult mangodest) seepe, kreeme, sääsepeletuskreeme jne jne. Istusime eestlastega maha nautisime külmi jooke, nemad rääkisid nende seiklustest ja meie enda omadest. Peale seda läksime nautima õllesid kesklinna, kus neid pruulitakse ise – „Matso's Broome Brewery“. Joogid oli väga huvitavad – mango, chilli jne maitselised õlled ja huvitav oli ka siider mida Marite nautis. Chilli maitseline oli nii terav, et kui olime seda maitsenud siis oli asi selge, et seda nautida ei saa vähemalt sellel hetkel kui vajasime külma ja kiiret jooki. Peale seda sai Woolworthi supermarketist toodud mõned õlled 36 x 375 ml, mis maksis soodukaga 37 AUD. Alkoholi igas poes ei müüda, minu teada on nad supermarketist ka eraldi asuvad poed. Jookide mõõdud on omapärased nii poes kui baaris, baaris sai tellida kolme erinevat suurust. Poodides väiksed limonaadid on 0,6 liitrit, suuri pole veel vaadanud. Kuna lõunat polnud söönud, siis haarasime tee pealt kaasa Eagleboys Pizzast paar pizzat ja liikusime kämpingusse sööma ja jooma. Noortel oli kiire ka ujuma valges, sest siinsamas Beach oli eelmine aasta 9 korda suletud krokodillide pärast. Eile neid me ei näinud, sest oli ka juba päris pime kui ujumas käisime ja ei osanud ka väga eriti karta. Kell on 16 ja ma olen mega väsinud, sest alustasime oma päeva suhteliselt vara, sest siin läheb varakult pimedaks ja varakult valgeks. Homme hakkame vaikselt liikuma Darwini poole, vaja veel otsustada kus ööbime ja mida vaatame läheme. Ah jaa, kui Eestimaa on kaetud 99% leviga, siis siin on niimoodi, kui linnast välja sõidad siis oledki leviaugus, ehk siis 95% on katmata (nii hull see % ka pole aga siiski).

07.05.09 Broome

Tänase öö veetsin telgis, järgmise öö magan ma ilmselt autos. meil hetkel kolme peale pisike telk, kuhu kolmekesi ei mahu. Ehk siis seni kuni uue telgi muretseme lisaks, siis peame seni jagama autot ja telki. Ilmast ma polegi veel kirjutanud, alates Perthist olen ma olnud vaid lühikestes pükstes ja hommikul 7 ajal on tunnikese pusa peal olnud aga 8st on juba väga väga soe. Talv my ass, oleks meil sellised talved... Hetkel saime karavani kämpingus wifile ligi - 6AUD maksab tund aega, 4 AUD pool tundi. Ja nüüd siis hakkame tegutsema ja tänastest tegudest loodan veel meie aja järgi õhtul blogisse info sisetada.

06.05.09 Tõnis Bin Laden

Hommik algas ilusti, jõudsin 40 minutiga oma motellist ehk Chinatownist bussipeatusesse ja bussiga sain ilusti lennujaama, pilet maksis vaid 3,50 AUD. Bussi number oli vist 37. Teel lennujaama hakkasin ma aga mõtlema, et mis päev täna on – kolmapäev selgus. Sellega meenus mul, et lennupilet oli mul soetatud neljapäevaks, mitte tänaseks. Ühesõnaga see aja vahe oli mind sassi ajanud. Vaatamata sellele otsustasin minna kohale ja uurida, ehk saan päev võrra varemaks vahetada, sest motelli tagasi sõita ma ei viitsinud ja tervet päeva Perthis üksi veeta. Lennujaamas oli Quantase infos tore tädi, kes peale nõupidamist töökaaslasega ütlesid, et saaks küll tänaseks lennuks juba pileti aga see läheb maksma 75 AUD. Olin sellega päri, sest muidu oleksin pidanud tasuma pileti bussiga kesklinna ja tagasi + öömaja + lõuna jne jne ning lisaks Rein ja Marite ootasid mind juba kohapeal. Kodumaiste lendude (domestic airport) lennuväli on natukene teises kohas kui välismaiste oma. Peale suure pagasi chek in ootas mind ees järjekordne käsipagasi kontroll. See taas edukalt läbitud, pakkisin koti kokku ja hakkasin juba treppist ülesse minema, kui mind peatas üks meeste rahvas. Kahjuks ta ei teatanud, et olen 100'000 õnnelik lendaja vaid olin võitnud tasuta pommikontrolli. Andis mulle paberi, kuhu oli mitmes keeles seletatud, mis see täpselt tähendab. Küsiti siis viisakalt üle, kas ma olen nõus. Ega ma eriti keelduda ei saanud. Selgus, et pommi polegi mul ega ka selle haisu :) Sain siis lennukisse lõpuks. Quantase siselennul oli ca 115 kohaline Boeing 717 midagi... Esmalt pakuti reisil soolapähkleid ja mahla, siis tuli natukese aja pärast lõuna ning natukene ennem maandumist pakuti Mentose kommi. Esimene mõte oli seotud selle Mentose reklaamiga, kus naine haarab kommi ja julgeb taksosse istuda või midagi sellist. Ja minu mõte jooksis korraks selle peale, et kas maandumine tuleb nii hull, et Mentost on vaja? Aga ei, kõik oli super. Lennujaamas kuulsin tuttavaid hääli ja kuulsin eesti keelt – Rein ja Marite olid vastas nagu lubatud. Kohe kui autosse jõudsin pakuti mulle mega külma siidrit. Esmalt põrutasime turismiinfosse ja siis läksime minule magamiskoti vaatama. Kott hangitud, käisime ka veel toidupoes. Valisime siin 2 kämpingu vahel, valisime natukene kallima 44 AUD (3 peale hind), selle eest natukene rohelisem ja rannale olulisemalt lähemal. Ja siis läksime süüa tegema, õigemini siis Rein ja Marite valmistasid mulle känguru liha – see tuletas mulle hirmsasti meelde oma välimuse ja maitse poolest maksa. Aga ta oli siiski väga hea, seal ju peaagu puhas liha ja rasvasid pole peaaegu üldse. Kõhud täis siis läksime päikseloojangul ookeani ujuma, päike oli just loojunud ja taevas oli mega, mega ilus ning vesi oli ikka päris soe. Kui tagasi jõudsime, siis pidasime siin plaani, et mis edasi teha. Homse päeva veedame veel siin ja siis stardime ülehomme hommikul edasi Darwini suunas. Broome bensukas kohtasime eestlasi, kes meie juttu peale hõikasid, et kas tegemist ikka eestlastega :) Lisaks kämpingus astus meile ligi vanem meesterahvas ja hakkas niisama lobisema, kui kuulis et oleme eestlased, siis teatas ta et tema juures töötas üks eesti naine mõned aastad tagasi raamatupidajana.

05.05.09 Perth

Edukalt maabusin Perthi kell 1 kohaliku aja järgi. Ka minu pagas jõudis edukalt kohale ja ka vana tallinna pudel oli kotis terve. Haarasin esimese takso ja hakkasime liikuma „The Shiralee“ motelli. Taksojuht oli hindu, kellega sai Eestist räägitud. Seda riiki ta kuulnud polnud, teadis ta küll Rootsit. Arveks oodatavalt kujunes 37AUD, olingi lugenud et maksab kuskil 30-35 AUD. Mul oli olemas PIN kood, millega sain motelli uksest sisse. Öösel kui saabusin olid suures toas üleval 3 italiaanot, 2 neist olid minu toast, kokku on meid toas 6 poissi (3 nari voodit). Kottpimedas ronisin kuidagi teisele korrusele ja viskasin pikali. Kuigi ma alguses ei saanud mitte kuidagi und silmale, lennukis olin nimelt maganud ennast korralikult välja aga väsimus andis siiski võitu ja ma magasin kõige kauem siin toas olijatest ehk mingi 11'ni. Aga siis pidin hakkama juba tegutsema, sest vaja oli ühe päevaga kõik toimetused korda saada siin, sest järgmisel päeval on start Broome'i. Rein vahepeal andis ka endast märku, neil oli vahepeal krediit otsa saanud telefonis. Neil oli veel 12 ajal puudu Broome'i linnast 600 km aga hommiku 12'ks lubasid lennujaamas vastu olla. Esmalt jalutasin ma siis Viisa kleepsu saama (tõestab seda, et ma pole illegaal ja mulle võib tööd anda). Kohapeal järjekorras läks mul aega 1 tund ja 10 minutit, sellest viisa saamiseks vaid 5 minutit. Ilus kleepekas jäi sellest mulle passi. Ülejäänud aja oli istumine ruumis, kus enamus olid hindud ja pilusilmad. Järgmisena suundusin ma Maksuametisse, et saada omale TFN number, seal oli vaja üks lihtne paber täita kas paberil või internetis. Kuna arvuti kasutuseni oli rohkem kui 30 minutine järjekord, siis otsustasin paberkandjal ära täita. Paberid saadetakse mulle Manjijupi motelli järgi. Aga see ei pidavat segama kui ma tahan tööd teha kasvõi kohe. Siis järgmisena jalutasin ma silmad lahti ja otsisin Telstra mobiilipoodi, et soetada endale kõnekaart. Valiku tegin hetkel Reinu järgi, et ehk siis on võrgu sees soodsam lobiseda. Ja mobiilipoest üle tee ja 10 meetrit edasi oli Commonwealthi pank, kus ma avasin oma kohaliku pangakonto. Kuutasu on seal 4 AUD, selle eest saan deebetkaardi, internetipanga ja muud kola. Pangakontoris oli naljakas see, et neil puudus numbrimasin. Oli olemas küll armas naisterahvas, kes sulle panka sisenedes juurde astus, küsis mida sa soovid. Siis kas suunas su otse edasi või palus su istuma jääda (ise samal ajal pani su eesnime paberkandjale kuskile kirja), kuni keegi sinu poole pöördub eesnimega. Aega natukene taas läks aga sain kokku mina siis sõbraliku Viet Namist pärit poisiga, ema elas vist üldse Taiwanis. Igal juhul, konto avatud ja paberid taas saadetakse Manjijupi motelli. Sain pangast ajutise pangakaardi, millega saan kontorites oma kontolt raha välja võtta. Kui pangast väljusin siis jäi mõttes veel vaid, et oleks seda adapterit vaja, et saaksin oma elektroonika asju laadida. Panga vastas üle tee oli mingi majake, mis esmapilgul paistis välja nagu „uuema kooli“ kadaka turg ehk siis olid väiksed boksid, kus müüdi kõiksugu kaupa. Kuidagi sealt leidsin ülesse ka suurema elektroonika poe, kust seda ime adapterit polnud aga lahke müüja suunas mind sinna koridori tagasi kus kila-kola müüdi. Pidin otsima ühte pardlitepoodi. Esmalt imetasin aga mis ma ikka kahtlen. Kui poodi sisse astusin, siis seal oli tõesti seinast seina pardleid, elektrilisipardleid, habemeajamisnuge ning ka kõiksugu lisatarvikuid k.a. erinevad adapterid. Soetasin endale sellise, et saan Austraalias ja Uus-Meremaal laadida ühes pistikus kahte asja, maksis see 12,95 AUD. Vaatasin kahe kaardi peal kokku ka homse plaani kuidas jõuda lennujaama (kodumaiste lendude oma on lähemal kui välismaiste lendude lennujaam). Seekord ei tahaks taksoga minna enam. Mõttes vaatasin, et jalutan kesklinna siit ja hüppan bussi peale nr 37 Esplanada bussipargis. Ja maksma läheb ta 4 AUD, loodan et seekord ei pea taksoga sõitma taas. Aga nüüd pessu ja siis vaikselt lebosse, sest homme taas pikk päev.

Dubai

Sain nüüd neti kopeeritud Londoni seiklused ehk ma leidsin Dubais tasuta wifi :) Üritan ka kiirelt midagi kribada Dubai lennujaama ja lennu kohta siia.

Viimane lennuk oli Boeing 777-300ER, millega ma siia Dubaisse sain oli ikka super lux, eriti kadedaks tegi mind äriklass. Ka economy klassis oli sul võimalus filme (transporter 3, viimane james bond jne), sarjasid (my name is earl, simpsonid, two and a half men jne) ja palju muud vaadata. Ma ei viitsinud kaamerat välja tirida, et seda luksust jäädvustada. Väga hästi magada ma ei saanud, kuna jalad nõudsid aeg ajalt liigutamist. Perthi lendan ma sama firmaga aga hoopis Airbus A340-500' ga.

Mõlemas lennujaamas möllavad G4S töötajad, kes pakkuvad väikestele autodel "vanurite vedu". Dubai lennujaam on ikka mega ilus - kõik nagu alles eile valminud (ehitusaastat ma ei teagi hetkel). Palmid, hunnik muid taimi ja veevärk ja lihtsalt super ilus - sõnu pole. Dubai lennujaamas leidsin tualetide kõrvalt ka ülesse palvetamisetoad, sisse ma ei hakkanud igaksjuhuks põikama. Pärast pean ehk ateisimist loobuma... Lennukuulutaja on siin väga mõnusa häälega, eriti kui ta kohaliku keelt paneb: "imara, brehlen" jne jne

Londonis paluti kõigil 100% jalanõud jalast võtta ja ka need läbi röntegni lasta (Tallinnas seda ei tahetud), Dubais tehti seda aga valikuliselt - mina pääsesin sellest jamast. Samas siin ei tahetud, et ma ka sülearvutit välja võtan eraldi seljakotist, mujal pidin seda kindlasti tegema.

Kell on siin ca 8 kohaliku aja järgi, sooja oli tund tagasi kui ma ei eksi 27 kraadi aga see majast väljaspool, siin sees on mõnus temperatuur, et chillida lühikestes pükstes ja plätudes. Lend Perthi peaks väljuma 10:05, seekord hilinemist pole. Säästan nüüd läpaka akut ja oma silmi ja ootan oma lendu edasi. Julgelt kirjutage kommentaare, siis pole mul üksikut tunnet.

London selja taga

Tallinna lennujaamas kohtusin ma endise sotsiloogiga Mari Kitsinguga, kellega vestlesime pikalt ja laialt ennem äralendu. Tuli välja, et tema elab juba pikemat aega Londonis, ehk tema läks koju ja mina lendasin kodust minema. Ennem lennukisse astumist sai haarata tasuta postimehe kaasa - tasuta nänni peab ikka rebima. Lend Londonisse läks muidu viperusteta kui välja arvata see, et mina istusin lennuki viimases reas ehk s.t. seda, et minu tooli seljatuge alla lasta ei saa ja pidin 3 tundi püsti istuma nagu loll. Õnneks minu ees oli väike eesti tüdruk, kes oma tooliga mängima hakkanud ja kõige hullem polnudki. Kurb oli vaid see, et minu käest ju küsiti, kas tahan akna kohta või koridori, siis loomulikult tahtsin aknaga kohta. Minu seinas aga ei olnud mitte mingisugust akent. Lennu lõpus see sama pisike tüdruk rääkis kõvasti oma isale: „onul on habe, aga onul on ju habe“. Ei teagi, kuidas selline arutelu üldse neil tekkis aga see selleks. Maandusin ma Londoni Gatewicki „lõuna terminalis“ ja jõudma pidin ma nagu kohapeal välja tuli kuidagi „põhja terminali“. Kuna aega lennukini oli, siis otsustasin omal käel seigelda ja mitte infot küsida. Üsna kiirelt märkasin silti „tasuta sõit põhja terminali“. Tegemist oli n.ö. õhurongiga, mis sõitis kõrgel betoonipostide otsas ühest terminalist teise. Terminalis istudes selgus, et lend hilineb ühe tunni võrra (2 korda on juba aega edasi lükatud praeguseks hetkeks). Ja just minu lend ainsana! Tasulisi wifi'sid leidsin siin 4 tk'i otsustasin, et kannatan ära kuni leian tasuta wifi võimaluse, kust see postitus online'i kopeerida.