London selja taga

Tallinna lennujaamas kohtusin ma endise sotsiloogiga Mari Kitsinguga, kellega vestlesime pikalt ja laialt ennem äralendu. Tuli välja, et tema elab juba pikemat aega Londonis, ehk tema läks koju ja mina lendasin kodust minema. Ennem lennukisse astumist sai haarata tasuta postimehe kaasa - tasuta nänni peab ikka rebima. Lend Londonisse läks muidu viperusteta kui välja arvata see, et mina istusin lennuki viimases reas ehk s.t. seda, et minu tooli seljatuge alla lasta ei saa ja pidin 3 tundi püsti istuma nagu loll. Õnneks minu ees oli väike eesti tüdruk, kes oma tooliga mängima hakkanud ja kõige hullem polnudki. Kurb oli vaid see, et minu käest ju küsiti, kas tahan akna kohta või koridori, siis loomulikult tahtsin aknaga kohta. Minu seinas aga ei olnud mitte mingisugust akent. Lennu lõpus see sama pisike tüdruk rääkis kõvasti oma isale: „onul on habe, aga onul on ju habe“. Ei teagi, kuidas selline arutelu üldse neil tekkis aga see selleks. Maandusin ma Londoni Gatewicki „lõuna terminalis“ ja jõudma pidin ma nagu kohapeal välja tuli kuidagi „põhja terminali“. Kuna aega lennukini oli, siis otsustasin omal käel seigelda ja mitte infot küsida. Üsna kiirelt märkasin silti „tasuta sõit põhja terminali“. Tegemist oli n.ö. õhurongiga, mis sõitis kõrgel betoonipostide otsas ühest terminalist teise. Terminalis istudes selgus, et lend hilineb ühe tunni võrra (2 korda on juba aega edasi lükatud praeguseks hetkeks). Ja just minu lend ainsana! Tasulisi wifi'sid leidsin siin 4 tk'i otsustasin, et kannatan ära kuni leian tasuta wifi võimaluse, kust see postitus online'i kopeerida.