05.05.09 Perth

Edukalt maabusin Perthi kell 1 kohaliku aja järgi. Ka minu pagas jõudis edukalt kohale ja ka vana tallinna pudel oli kotis terve. Haarasin esimese takso ja hakkasime liikuma „The Shiralee“ motelli. Taksojuht oli hindu, kellega sai Eestist räägitud. Seda riiki ta kuulnud polnud, teadis ta küll Rootsit. Arveks oodatavalt kujunes 37AUD, olingi lugenud et maksab kuskil 30-35 AUD. Mul oli olemas PIN kood, millega sain motelli uksest sisse. Öösel kui saabusin olid suures toas üleval 3 italiaanot, 2 neist olid minu toast, kokku on meid toas 6 poissi (3 nari voodit). Kottpimedas ronisin kuidagi teisele korrusele ja viskasin pikali. Kuigi ma alguses ei saanud mitte kuidagi und silmale, lennukis olin nimelt maganud ennast korralikult välja aga väsimus andis siiski võitu ja ma magasin kõige kauem siin toas olijatest ehk mingi 11'ni. Aga siis pidin hakkama juba tegutsema, sest vaja oli ühe päevaga kõik toimetused korda saada siin, sest järgmisel päeval on start Broome'i. Rein vahepeal andis ka endast märku, neil oli vahepeal krediit otsa saanud telefonis. Neil oli veel 12 ajal puudu Broome'i linnast 600 km aga hommiku 12'ks lubasid lennujaamas vastu olla. Esmalt jalutasin ma siis Viisa kleepsu saama (tõestab seda, et ma pole illegaal ja mulle võib tööd anda). Kohapeal järjekorras läks mul aega 1 tund ja 10 minutit, sellest viisa saamiseks vaid 5 minutit. Ilus kleepekas jäi sellest mulle passi. Ülejäänud aja oli istumine ruumis, kus enamus olid hindud ja pilusilmad. Järgmisena suundusin ma Maksuametisse, et saada omale TFN number, seal oli vaja üks lihtne paber täita kas paberil või internetis. Kuna arvuti kasutuseni oli rohkem kui 30 minutine järjekord, siis otsustasin paberkandjal ära täita. Paberid saadetakse mulle Manjijupi motelli järgi. Aga see ei pidavat segama kui ma tahan tööd teha kasvõi kohe. Siis järgmisena jalutasin ma silmad lahti ja otsisin Telstra mobiilipoodi, et soetada endale kõnekaart. Valiku tegin hetkel Reinu järgi, et ehk siis on võrgu sees soodsam lobiseda. Ja mobiilipoest üle tee ja 10 meetrit edasi oli Commonwealthi pank, kus ma avasin oma kohaliku pangakonto. Kuutasu on seal 4 AUD, selle eest saan deebetkaardi, internetipanga ja muud kola. Pangakontoris oli naljakas see, et neil puudus numbrimasin. Oli olemas küll armas naisterahvas, kes sulle panka sisenedes juurde astus, küsis mida sa soovid. Siis kas suunas su otse edasi või palus su istuma jääda (ise samal ajal pani su eesnime paberkandjale kuskile kirja), kuni keegi sinu poole pöördub eesnimega. Aega natukene taas läks aga sain kokku mina siis sõbraliku Viet Namist pärit poisiga, ema elas vist üldse Taiwanis. Igal juhul, konto avatud ja paberid taas saadetakse Manjijupi motelli. Sain pangast ajutise pangakaardi, millega saan kontorites oma kontolt raha välja võtta. Kui pangast väljusin siis jäi mõttes veel vaid, et oleks seda adapterit vaja, et saaksin oma elektroonika asju laadida. Panga vastas üle tee oli mingi majake, mis esmapilgul paistis välja nagu „uuema kooli“ kadaka turg ehk siis olid väiksed boksid, kus müüdi kõiksugu kaupa. Kuidagi sealt leidsin ülesse ka suurema elektroonika poe, kust seda ime adapterit polnud aga lahke müüja suunas mind sinna koridori tagasi kus kila-kola müüdi. Pidin otsima ühte pardlitepoodi. Esmalt imetasin aga mis ma ikka kahtlen. Kui poodi sisse astusin, siis seal oli tõesti seinast seina pardleid, elektrilisipardleid, habemeajamisnuge ning ka kõiksugu lisatarvikuid k.a. erinevad adapterid. Soetasin endale sellise, et saan Austraalias ja Uus-Meremaal laadida ühes pistikus kahte asja, maksis see 12,95 AUD. Vaatasin kahe kaardi peal kokku ka homse plaani kuidas jõuda lennujaama (kodumaiste lendude oma on lähemal kui välismaiste lendude lennujaam). Seekord ei tahaks taksoga minna enam. Mõttes vaatasin, et jalutan kesklinna siit ja hüppan bussi peale nr 37 Esplanada bussipargis. Ja maksma läheb ta 4 AUD, loodan et seekord ei pea taksoga sõitma taas. Aga nüüd pessu ja siis vaikselt lebosse, sest homme taas pikk päev.