06.05.09 Tõnis Bin Laden

Hommik algas ilusti, jõudsin 40 minutiga oma motellist ehk Chinatownist bussipeatusesse ja bussiga sain ilusti lennujaama, pilet maksis vaid 3,50 AUD. Bussi number oli vist 37. Teel lennujaama hakkasin ma aga mõtlema, et mis päev täna on – kolmapäev selgus. Sellega meenus mul, et lennupilet oli mul soetatud neljapäevaks, mitte tänaseks. Ühesõnaga see aja vahe oli mind sassi ajanud. Vaatamata sellele otsustasin minna kohale ja uurida, ehk saan päev võrra varemaks vahetada, sest motelli tagasi sõita ma ei viitsinud ja tervet päeva Perthis üksi veeta. Lennujaamas oli Quantase infos tore tädi, kes peale nõupidamist töökaaslasega ütlesid, et saaks küll tänaseks lennuks juba pileti aga see läheb maksma 75 AUD. Olin sellega päri, sest muidu oleksin pidanud tasuma pileti bussiga kesklinna ja tagasi + öömaja + lõuna jne jne ning lisaks Rein ja Marite ootasid mind juba kohapeal. Kodumaiste lendude (domestic airport) lennuväli on natukene teises kohas kui välismaiste oma. Peale suure pagasi chek in ootas mind ees järjekordne käsipagasi kontroll. See taas edukalt läbitud, pakkisin koti kokku ja hakkasin juba treppist ülesse minema, kui mind peatas üks meeste rahvas. Kahjuks ta ei teatanud, et olen 100'000 õnnelik lendaja vaid olin võitnud tasuta pommikontrolli. Andis mulle paberi, kuhu oli mitmes keeles seletatud, mis see täpselt tähendab. Küsiti siis viisakalt üle, kas ma olen nõus. Ega ma eriti keelduda ei saanud. Selgus, et pommi polegi mul ega ka selle haisu :) Sain siis lennukisse lõpuks. Quantase siselennul oli ca 115 kohaline Boeing 717 midagi... Esmalt pakuti reisil soolapähkleid ja mahla, siis tuli natukese aja pärast lõuna ning natukene ennem maandumist pakuti Mentose kommi. Esimene mõte oli seotud selle Mentose reklaamiga, kus naine haarab kommi ja julgeb taksosse istuda või midagi sellist. Ja minu mõte jooksis korraks selle peale, et kas maandumine tuleb nii hull, et Mentost on vaja? Aga ei, kõik oli super. Lennujaamas kuulsin tuttavaid hääli ja kuulsin eesti keelt – Rein ja Marite olid vastas nagu lubatud. Kohe kui autosse jõudsin pakuti mulle mega külma siidrit. Esmalt põrutasime turismiinfosse ja siis läksime minule magamiskoti vaatama. Kott hangitud, käisime ka veel toidupoes. Valisime siin 2 kämpingu vahel, valisime natukene kallima 44 AUD (3 peale hind), selle eest natukene rohelisem ja rannale olulisemalt lähemal. Ja siis läksime süüa tegema, õigemini siis Rein ja Marite valmistasid mulle känguru liha – see tuletas mulle hirmsasti meelde oma välimuse ja maitse poolest maksa. Aga ta oli siiski väga hea, seal ju peaagu puhas liha ja rasvasid pole peaaegu üldse. Kõhud täis siis läksime päikseloojangul ookeani ujuma, päike oli just loojunud ja taevas oli mega, mega ilus ning vesi oli ikka päris soe. Kui tagasi jõudsime, siis pidasime siin plaani, et mis edasi teha. Homse päeva veedame veel siin ja siis stardime ülehomme hommikul edasi Darwini suunas. Broome bensukas kohtasime eestlasi, kes meie juttu peale hõikasid, et kas tegemist ikka eestlastega :) Lisaks kämpingus astus meile ligi vanem meesterahvas ja hakkas niisama lobisema, kui kuulis et oleme eestlased, siis teatas ta et tema juures töötas üks eesti naine mõned aastad tagasi raamatupidajana.