19.05 Kings Canyon

Hommikul oli siis kiire pakkimine, meie kämpingust sellel kellaajal väga palju startijaid polnudki. Mina kuulsin ühte autot, Rein oli ka veel teist märganud. Kui kohale jõudsime (oli vist ca 10 minutit autosõitu) siis seal oli lisaks meile ka juba mõned inimesed ja üks suurem grupp. Valida oli pikema ja lühema raja vahel, meie valisime ikka pikema ikka. Esmalt oli karm mäkketõus, vahepeal sai hinge tõmmata ja istuda kahel pingil. Selleks hetkeks oli juba suurim tõus selja taga. Ja siis hakkas vaikselt päike juba üle mägede piiluma ja mägesid punakaks värvima, ronisime siis edasi, et leida veel paremat (ja ilusamat) vaadet, peale 5 minutist jalutust ja hunniku piltide tegemist leidsime hea vaate kanjonile. Seal mina istusin lausa korraks maha ja vaatasin lihtsalt vaadet, Rein ja Marite läksid edasi ühele teisele vaatele, kuna see oli tupiktee siis tulid nad varsti tagasi. Mina olin juba sellel hetkel rahul, et sundisin ennast ülesse. Nüüd hakkas juba päikse käes päris soojaks minema, mina ei võtnud kaasa lühemaid pükse, oleks pidanud seda tegema. Ja jalanõudeks valima peab soovitavalt kinnised jalatsid, oleks saanud hakkama ka rihmikutega aga endal on ikkagi mõnusam ronida kivide vahel tugevama talla, sügava mustriga jalanõudes. Ja nagu ikka kohustuslik oli vesi, meil oli lisaks veel müslibatoonid, sest hommikul polnud aega süüa. Natukese ajapärast ronisime juba treppidel esmalt alla ja siis ülesse taas. Ületasime ühesõnaga „eedeni aia“, ehk siis kahe kanjoni vahel olid ilus loodus kasvamas, kuna seal oli säilinud kauem vesi. Linnudki laulsid siin aktiivselt. Rein tegi Estoni hmmm „metsiku ahvi“ häälitsust, millele vastas üks saksa kutt, meie kolmekesi saime naerda kõvasti. Seal tipus, natukene ennem kohtusime ühe väikse grupiga, kui nende giid päris kust meie pärit olime, siis ta teadis meie riiki küll väga hästi, kõik seda tänu tema sõbrale, kes oli maarjamaal käinud ja kohanud seal maailma kõige kaunemaid naisi. Meie siis muidugi kinnitasime seda väidet, sest nii see ju ongi. Siin tahangi tervitada kõiki kauneid kodumaa neidusid. Ja siis ronisime seal ikka edasi, kokku kestis see ligi 2,5 tundi, oleneb omast tempost. Distants oli vist mingi ca 6 kilomeetrit. Raja lõpus nägin põõsastes mingeid väikseid linde (püü moodi), neil kõigil oli indiaani sulg peas nagu ka kohalikel tuvidel. Naljakas vaadata, tuvi nagu tuvi ikka aga tutt on peas. Peale seda võtsime siis suuna juba Uluru ja Katja-Tjuta poole, peale lõunaks jõudsime uude ööbimiskohta, kus ööbida on plaanis 2 ööd. See on linnake - Yulara (kui ma ei eksi kirjapildiga hetkel), mis on spetsiaalselt ehitatud turistide jaoks. Sealt on Uluruni ca 15 kilomeetrit ja Katja-Tjuta mägedeni 50 kilomeetrit. Kõhu sõime täis ja siis ei viitsinud kohe esimesel öösel sõita vaatama päikseloojangut.