22.05 Sillamäe on ilus linn (tsiteerides Reinu)

Sõit siia kestis vaid 243 kilomeetrit, ehk oli peaaegu terve päev et linnas ringi jõlkuda. Esmalt siirdusime nagu ikka turismi infosse, kust sai kõik info kätte kiirelt. Valida oli meil 4 karavanikämpingu vahel, esimesed 2 olid kesklinnas, esmapilgul olid nad ikka urkad. Sõitsime siis kesklinnast eemale, et üle vaadata ülejäänud 2 kämpingut. Kui jõudsime kolmandani, siis jäime sinna püsima, sest see oli tõesti asjalik. Kohapeal 17st 21:30ni saab pizzat süüa, neid kõike valmistatakse kohapeal. Õhtul sinna sööma lähmegi. koha nimeks on Stuart Range Caravan Park. Ja kui siin ööbida, siis saad kohalikust Coltexi bensiinijaamast 3 senti kütuse pealt alla, mis on hea pakkumine. Linnas on siin kütuse hinnad päris soodsad, isegi ühes kohas märkasime alla 1,3 dollari. Igas kohas pakutakse tuure erinevas hinnaskaalas (35 AUD kuni mitmesajani), ka kämpingutes. Meie siis mõtlesime, et läheme omal käel esmalt linna peale ja siis hommikul ehk võtame ühe 35 AUD (inimese kohta ikka) maksva tuuri. Linna peal jätsime auto kohaliku supermarketi ette ja liikusime mööda peatänavat edasi. Astusime sisse mingisse opaalimuuseumi, mis oli tasuta sissepääsuga aga kui tahad vaadata kaevandusse ja ajaloolist videot, siis pead plekima 10 AUD juurde. Jätsime selle lisateenuse ära hetkel, sest mõttes oli hommikul sama asi läbi teha. Lisaks müüdi seal kõik võimalike opaali ehteid. Järgmise maja ees oli mingi väga imelik masin – ilmselt mingi kaevandamise aparaat (mina vaatasin ausalt alguses, et kosmoselennuk või midagi 70ndatest). Vahepeal tekkis mul jube vajadus ennast kergendamas käia, mind juhatati tasuta linna käimlasse – nagu meie oma, see miljoni kroonine toompeal ainult natukene tagasi hoidlikum. Et siseneda vajutad nuppu, sees olles lukustad ukse nuppu vajutades, siis teatab mahe hääl et sul on 10 minutit oma probleem ära lahendada. Istudes märkasin kirja, et kui 10 minuti jooksul sa ei välju, siis uksed avanevad automaatselt. Pidin siis natukene pingutama :). Seep, vesi ja kuivatus toimib automaatselt (torka vaid käsi õigesse kohta). Kõige lahedam oli, et kui käsi pesed siis samal ajal tõmmatakse potile automaatselt ka vesi peale. Käisime ka linna maaaluses kirikus (ma unustasin ennem kirjutada, et eelmised 2 maja asusid ma ka maa sees) ja ka raamatupoes. Selle linna teebki eriliseks see, et paljud majas on ehitatud mäe sisse – lihtne põhjus miks. Suvel siin on kuumarekord varjus 50 kraadi, varju aga siin kandis annab otsida sest siin ei kasva mitte miski niisama ilmselt. Ka kõik 3 käidud kämpinguala on vaid n.ö. liivasekruusa peal ehk uni tuleb täna raske. Käisime veel ka lisaks ühes opaalimuuseumis, seal maksis pilet 10 AUD, mõtlesime seal olles et teeme ära ja hommikul jätame reisi vahele ning põrutame edasi suurlinna. Näitus oli päris põnev, seal rääkis lisaks kaevanduse ajaloole ka selle konkreetse kaevanduse ajaloost. Inimestest, kes siin elasid (kaevanduse sees). Kõik see on mul ilusti ülesse filmitud. Vahepeal teatati, et demonstreeritakse tasuta, kuidas opaalikaevamine välja näeb, ka see on ilusti filmilindil – nalja sai ka aga sellest lähemalt kui koos filmi vaatame. Ostsin täna esimest korda ka lõpuks Austraalia veini, ise ka mõtlen et olen nii kaua vastu pidanud. Poes maksis 4 liitrine pakk ca 14 AUD – Coolabah „fresh dry white“, maitse pole üldse kehva. Aga ta on siiski n.ö. lauavein, korralikud veinid maksavad alates 10 AUD pudel (0,7 liitrit). Ja miks mu pealkiri selline on, teate kui te näeksite seda, mida meie nägime siis te ühinete selle arvamusega. Linnaarhitektuur kui selline on olematu. Kui pildid ülesse laen, siis saate aru millest jutt.