15.05 taas pikalt teel, täna läbisime 705 kilomeetrit

Esmalt kirjutan veel eilsest õhtust, internet mille eest ma maksin hinge hinda. Siis see oli peaaegu kasutu minu jaoks. E-mailid tiris ta mulle küll sisse ja ma sain oma uued blogid välja panna (peale väga pikka ootamist), peale seda ei avanenud ei postimees, ei g-mail ega ka muud. Loobusin lõpuks, olin nii väsinud et ei viitsinud hommikul sõimlema minna. Igal juhul tänane plaan oli jõuda võimalikult lähedale Alice Springsile ehk siis tegime päris pikka autosõidu taaskord. Esimesena jäi meile tee peale ette „Cutta Cutta caves“ ehk siis Cutta Cutta koopad. Piletiks oli seal 15 AUD, vaatasime seal infopunktis olevaid koopa pilte ja otsustasime, et jätame seekord koopa külastuse vahele. Kuna Rein ja Marite olid just käinud koobastes Margareth River'i lähedal (mis olid väidetavalt ilusad olnud), ja mina olin külastanud Slovakkias koopaid siis jätsime seekord selle külastuse katki ja liikusime edasi. Oli vaja säästa aega, et jõuda sihtpunkti valges, sest pimedas on känguru oht. Käisime läbi kahest soojavee ojast/jõest Matarankas. Esimese nimi oli Bitter Spring ja teise The Thermal Pool. Et esimeses kohas ujuda, on vaja omada ujumise/pinnal püsimise oskusi, sest sügavust on üle 2 meetri. Distantsiks oli ca 50 meetrit + ca 70 meetrit. Vahepeal saad välja ronida. Vesi on läbipaistev ja mega ilus oma väikeste kalakestega. Mina sinna sisse ei roninud, sest minul puuduvad ujumisoskused. Teises kohas aga olin juba laisk ja ei viitsinud ujumisasju selga ajada, seal oli ehitatud selline väikene basseinike, pikkusega 15-20 meetrit aga madal kus ka lapsed olid sees. Suubus see aga siis jõkke, kus võis ka ujuda aga sinna läksid sa juba n.ö. omal riskil sest seal võisid kohata vähem ohtlikke krokosid. Neid me seal ei näinud, jalgupidi käisime Reinuga korraks sees, aga ujuma meist keegi ei läinud siiski. Jõgi oli päris suur ja suure vooluga. Selle algallikaks oli Rainbow nimeline läte (täpsemalt ei mäleta), kuhu ujuma minna ei saa. Sügavust oli seal kindlasti 3-4 meetrit ja vesi oli 100% läbipaistev. Peale seda järgnes pikk autosõit, teel saime pihta kolmele väiksemale linnule. Arvestades auto kiirust 120 kilomeetrit tunnis, siis oli ilmselge et nende elud olid kustunud kahjuks. Oleks olnud tegemist mõne kotkaga, siis oleks võimalik olnud autoõnnetus, võimalik ka et teelt väljasõit ja edasist ma parem edasi ei mõtle. Liiklus on jäänud väga hõredaks, võimalik et see on tingitud ka hilisest kellaajast. Tennant Creek'i jõudsime juba eha valgel, kell 18:00. Taevas oli siis mega ilus punane, aga kuna olime väsinud siis ei jaksanud kuidagi autot kinni pidada ja pilti teha (loodetavati tuleb see võimalus veel Alice Springsi kandis). 70 km ennem linna (Tennant Creek) märkasime vilkuritega politsei autot tee ääres, möödudes märkasime et üks auto oli teel välja lennanud. Meie ees sõitis terve tee Tennant Creek'i kiirabiauto, kus ilmselt see vigastatuid polnud, sest kiirust ta ei ületanud kordki. Õnnetuspaigale aga sõitis vilkuritega tuletõrje auto. Ei taha mõelda, mis autos olijatele oli juhtunud. Linna jõudes peatusime esimeses kämpingus – Outback Caravan Park. Hind oli mõistlik (alla 40 AUD). Valvelauas oli tore vanatädi, kes tundis kohe huvi kustkandist me pärit oleme. Rein valmistas väga hea ühepajatoidu, kus oli ohtralt liha. Kämping on samasugune ilmselt juba viimased 20-30 aastat aga kõik on olemas ja kõik on ka puhas. Lisaks kõigele on ka siin n.ö. telekatuba (14'' telekas, ilmselt mustvalge) aga piirdusime vaid selle fakti tõdemisega. Köögipoolel oli mõnus arvuti taga klõbistada, tutvusime siin vanema hollandi paarikesega, kes andsid olulisi nõuandeid, mida vaadata jne. Selgus, et nemad on selles motellis juba kolmandat korda (eelnevalt 14 ja 8 aastat tagasi). Ka nemad oli selle kohaga rahul aga ütlesid, et välimus sellel kohal on samasugune siiani. Esmalt pakusid nemad meie päritolu maaks Norra, siis Rootsi ja kui ütlesime, et Eesti siis nad teadsid kohe kus me asume. Selle kämpingus jooksis ringi kass ja mingi koer, kes on nüüdseks kadunud. Loodan, et nad öösel mind telgi juurde kiusama ei tule. Kämpingusse sisenedes märkasime ka aborigeene, kes ilmselt siin elavad pikemalt. Mis siis veel, tänaseks on minul autos läbitud 2500 kilomeetrit (Reinul ja Maritel kokku juba aga kuskil 7000 km). Lisaks mina ju lendasin ca 2000 km lennukiga ka. Ehk siis siin olles sa tõesti saad aru, kui suur see maailm ikkagi on. Tänu sellele kuumusele ja ka tänu Reinule olen taas hakkanud jooma õlut. Siidrid on kallimad ja valik on väga palju kehvem kui kodumaal. Prooviks ostsin vahepeal ka kasti rumm-koolaga valmisjooki purgis (5%, vähemalt alko annab tunda, kui mõned oled ära joonud), millest on järgi 7 purki. Pean need lähimal ajal „sisse vägistama“, sest soojalt on nad päris koledad joogid. Poes märkasin, et selliseid jooke on suures valikus päris palju. Kasti tavahind on kuskil 80 AUD, õllel aga soodukaga 41 AUD. Ehk siin ka selge põhjus, miks ma õlle joomise peale üle olen läinud. Siiani parimad õlled on olnud „Emu Export“ ja „Tooheys New“, need on alko sisaldusega rohkem kui 4,5%. Üldjuhul on siinsed õlled väga lahjad (ca 3,5% kanti) ja see tähendab n.ö. „naistekad“. Vahepeal ostsime ühe kasti lahjemat ja see oli tõesti täielik jama (isegi meie pilsner on selle kõrval tegija). Ilm on siin kandis juba Eestimaa suve moodi, panin pusa peale enam ei saa olla lihtsalt t-särgi väel peale 22 õues (kuigi Rein istub siiani veel niimoodi, kell juba 23:00). Mulle see meeldib rohkem kõvasti kui see, et sa veel 23 ajal higistad ja mõtled, et pead pugema magamiskotti. Päeval aga on endiselt väga soe, õige sõna oleks vist palav. Täna basseini ei jõudnudki siin karavanipargis.