21.05 Uluru vallutamine

Tänase päeva suurim eesmärk oli ronida selle „väikse künka“ - Uluru otsa. Selle tõusul on väidetavalt surma saanud 36 turisti. Vanemad südamerabandusse ja nooremad olid ettemärgitult teelt kõrvale kaldunud. Kui alt ülesse vaatasime, siis sisetasime üksteisele – käkitegu. Tõusu alustasime ennem kella 11, ehk siis polnud veel palavaks jõudnud minna. Ideaalne olukord siis, ka kerge tuul jahutas keha ja hoidis tüütuid kärbseid eemal. Tegime pildid ja alustasime siis tõusuga, kohe algsuses selgus et Maritel olid liiga libedad jalanõud. Tema jäi meist suheliselt alguses maha, jätkasime siis Reinuga. Kivi sisse olid löödud metalltalad ja nende vahel oli karm lehmakett. Esimestel mõnekümnel meetril neid polnud, ilmselt selle jaoks, et nõrgad n.ö. maha raputada kohe alguses. Tegime aeg ajalt pause, sest minul tekkis probleeme hingamisega. Mingi aja pärast arvas Rein, et tema kõrgemale ei roni, ka temal nagu minul on väike kõrgusepelgus (nii kõrgel olles, kellel poleks). Mina lootsin ikka tipu ära võta, liikusin üksi edasi, endal oli muidugi hirm suur. Vastu samal ajal tulid ka paar väikest last, mis minu enesetunnet tõstsid. Et kui nemad jaksasid, küll mina ka siis jaksan aga võta näpust, kui olin taas ühe laugema osa lõpuni tõusnud, siis sain aru et kui lõpuni lähen, siis alla tulemiseks ei jagu energiat ja ka vesi jäi Reinu seljakoti. Otsustasin teha paar videolõiku ja mõned pildid ning alla laskuda, olin jõudnud ca 74 postini. Edasi paistis jääma veel vähemalt 25-30 posti ja mis peale seda? Laskudes allapoole selgus, et Marite oli Reinule järgi jõudnud ja Reingi oli edasi roninud aga ka siiski laskunud tagasi, sest rada oli karm. Võtan maha siin kõigi ees mütsi, kes tipu on ära võtnud. Minul puudus selle jaoks füüsiline vorm ja julgus. Teemast kõrvale põigates, kui eilne mägi sisaldas munakive, siis selle mäekoostises polnud mitte ühtegi sellist kivimit. Kuna ma geoloog pole, siis jätan selle teema pooleli nüüd – minu jaoks lihtsalt huvitav pisidetail. Peale seda liikusime edasi, et jõuda järgmisesse ööbimiskohta, milleks jäi väikene linnake - Marla , kus elanike vaid 180. Ennem kui sellesse linna jõudsime pidime vahepeal kütust juurde võtma, peatusime Põhja Austraalia viimases bensiinijaamas, koha nimi oli Kulgera kütuse hind oli päris karm 1,65 AUD võtsime vaid 10 liitrit et edasi jõuda ööbimiskohta. Ületasime taas osariigi piiri ja see tähendab seda, et ühtegi puu- ega juurvilja kaasas olla ei tohi. Pead kõik sellised viljad ära viskama spetsiaalsesse prügikasti, nagu aru sai karavad nad haiguste levikut, mida võivad väiksed kärbsed kaasa viia ühest osariigist teise. Ehk Austraalia siseselt on viljade vedu sama karm kui riiki toomisel. Marla'sse kohale saabudes tankisime kohe ära, et hommikul ei peaks enam sellega tegelema. Siin oli kütuse hind selle kandi soodsaim aga mitte kõige soodsam siiski veel – liiter kütust maksis 1,51 AUD. Haarasime vaid 30 liitrit, lootuses et järgmises kohas on veel soodsam, sest seal on päris linn juba. Sellas asulas asuvad bensiinijaam, supermarket, kämpingu registratuur asuvad kõik ühes majas. Pubi ja kiirsöögikoht on ilmselt vähese külastatvuse pärast suletud. Ööbimine on päris soodne, 5 AUD inimese kohta aga kui voolu tahad, siis pead tasuma lisaks 8 AUD, mis on päris röövimine. Basseini pääsuks pead tasuma 5 AUD deposiidi?!? kuna ilm oli külm, siis jäi see vahele. Köök kui selline, siis seda polnud. Oli vaid üks väga rasvane gaasigrill, mida meie ei kasutanud. Et pääseda tualetti või dušširuumi, oli sul 3 numbriline kood. Ju siis sellepärast, et kohalike aborigeene ja muid eemal hoida. Aga mis sa selle 5 dollari eest tahad? Muuseas see oli parim pinnas, kuhu ma sain vaevata kõik vaiad ilusti sisse vajutada. Homme siis jõuame opaalipealinna – Coober Pedy . Seal peaks olema väga huvitav linnaarhitektuur, sellest lähemalt juba homme.
Tahtsin veel lisada, et viimasel ajal olen ma näinud imelikke unenägusid kodumaal viibivatest inimestest, sündmused on liiga imelikud ja ma ei kujuta ette kuidas mu aju sellist asja mulle öösel genereerib. Kõik inimesed on reaalsed ja üldjuhul kui mitut näen, siis nad kõik tunnevad üksteist ka reaalselt. Kuid eile öösel kohtusin ma oma unenäos ühte võõrast tütarlast, hommikul veel lausa mäletasin tema nime. Kena brünett Eesti neiu oli igal juhul. Aga asi, mis seal imelik oli – nägin teda esmalt karkudel ja pärast hiljem ratastoolis. Täpsemalt ma ei kirjuta, mis seal toimus ;). Hommikul mul veel seost polnud aga nüüd kui olen mäest elusalt ja tervelt alla tulnud ja istun õues pimedas, siis kas see oli hoiatus mitte ronimise kohta või midagi muud ei hammusta ma läbi.