25.05 Kohtumine pesuehtsa kullakaevajaga

Öösel ei saanud ma und silmale, kuna vihma sadas hooti. Viimane neljas kord kella 2 ajal öösel oli kõige pikem, kartsin et telk hakkab läbi laskma mingi hetk. Kui aga siis 3ni oli rahulik, peale seda jäin ilmselt magama. Hommikul vestles ühe meie telklaagri naabriga Rein, tuli välja et see tegelane (kuskil üle 40ndate eluaastates mehike) on ühte aaega nii talunik kui ka kullakaevaja. Temal endal pidi olema 250 pealine lihaveise kari 100 aakrise maa peal. Hetkel pidi korda looma „keskmisel krundil“ tema isa ja tema ise on kuni novembrini oma hobi kallal. Eelmine aasta pesi ta välja ca 20-30 untsi kulda kui ma õieti mäletan, untsi hind on 1000 AUD, eks arvutage ise millise summa ta oma „hobiga“ taskusse pani. Hommikul liikusime peale söömist töövestlusele – kalatraaleritelt pidi maha laadima hmmm ütleme siis kaupa. Kohapeal selgus aga, et tööd pakkuda on neil harva ehk siis kord nädalas 4 kuni 7 tundi ja selle eest oleks makstud 20 AUD tunnis. Palk oli iseenesest hea aga kui tunde arvestada, siis kulutaksime rohkem kui teeniksime, tööd oleks saanud kohe alates järgmisest nädalast kui vaid oleks tahtnud. Võtsime suuna siis edasi Manjimupi poole, kust on võimalik rohkem tööd leida ja norm hinnaga öömaja ka juba ootamas. Ületasime taaskord osariikide vahelise piiripunkti, seekord oli piiripunkt mehitatud ja tehti autole selline keskpärane kontroll, paluti näidata ette toit ja ära visata kõik viljad (nii puu kui juur). Kuna me olime kõik juba kas ära kasutanud või ära visanud siis saime meie kuskil 3-4 minutiga tulema sealt punktist. Muuseas seal kontrollis kohtusime taas selle kullakaevajaga, kes muheles oma autos ja temast möödudes hiljem, siis tervitasime üksteist lõbusalt. Ennem piiri käisime veel ookeani ääres, sealne kallas tuletab meelde ida-virumaa kaldaid, ehk kõrged ja randa pääs võimatu. Lained olid võimsad. Käisime ka n.ö. „hai hammustuse tipus“, kus oli tänu hooaja algusele kehtestatud pilet – röövlid nõudsid 12 AUD nägu, et saaksime minna kaile ookeani vaatama. Hooaja all peetakse silmas seda, et kailt on võimalik näha lõunast saabuvaid vaalasid. Kuna põhihooaeg polnud veel päris hakkanud, siis meie otsustasime mitte kulutada mõttetult raha "võib olla" peale. Kuna ületasime osariigipiiri, siis liikusime ajas tagasi 1,5 tundi ja meile andis see võimaluse teha rekord pikk sõit – õhtuks näitas tahomeeter 863 kilomeetrit, mille läbis Rein üksi. Poisi ees müts maha. Marite oli valmis iga hetk üle võtma aga Rein ei pidanud seda vajalikuks. Jäime siis ööbima motell/karavanparki - Caiguna , mis asub viimasena ennem kõige pikka autotee sirget, pikkuseks on 146,6 km. Homme on plaan jõuda suuremasse linna Esperance, et seal veeta vähemalt pool päeva ning ka seal ööbida (kõik oleneb ilmast). Täna sadas taas enamus ajast, teel märkasime vikerkaart kuskil 5 korral. Tee ääres märkasime puude otsa riputatud asju, a la ühe puu otsas ripusid jalanõud, ühe otsas olid köögiriistad jne. Kokku oli mingi tunni jooksul märgata vist 6te erinevat puud. Ennem kui öömajja jõudsime, siis ca kilomeeter varem jooksis meie eest läbi känguru. Mina alguses mõtlesin metskits, sest ta tuhises kiirelt mööda ja siis selleks ajaks olin arusaanud, et siin mandril on teised loomad kui kodumaal. Lisaks veel tee ääres oli mingi hetk dingode kamp – kuskil 4-5 looma, ilmselt oli keegi söögikoti või midagi söödavat autost välja poetanud. Motellis mina võtsin endale toa, sest selg valutas kahest eelmisest ööst – ma pole voodis maganud viimased 20 ööd. 60 AUD oli tuba ühele, sain selle eest vannitoa (dušši, kraani ja peldikuga) ning toa voodi, kapi, külmkapi ning kliimaseadmega (siinsed majad on ju kõik ilma soojustuseta). Uni tuleb raudselt magus täna.