nädal 29

esmaspäeval käisime lõpuks siis esimest korda väetamas. mitte, et väga oleks ise tahtnud. tänase päeva olime vaid 5kesi - noored, mina, prantslane Emily ja ülemus Mark. meie väetamine oli lihtne pidime vaid väetist peoga puude alla viskama. puud olid juba 4-5 meetrised. teised on pidanud kasutama seda istutamisetoru, et väetis maa alla panna. nemad on väetanud n.ö. noori puid. üks moment jäi mulle silma keset teed golfipall, korjasin selle ülesse ja päeva lõpuks oli minul 4 palli, reinul 2 ja maritel 1. marite muidugi leidis päeva lõpus 5 minutiga selle kui ütlesin, et siin neid hulgi vedeleb. läheduses pidi olema golfirada ja linnud tassivad neid kui mune ära. selle päeva õnnetus juhtus taas meie autol. nimelt jäi ta kitsa raja vahel kinni ja rehv jooksis velje pealt maha. aga rehv sai vahetatud natukese aja pärast ning kõik oli taas korras. teisipäeva õhtul, peale tööpäeva teatati /pakuti välja, et meie team - noored, mina ja Nao läheme nädalaks või 1,5'ks n.ö. kommandeeringusse. mingeid lisarahasid ei lubatud aga vaheldus ikkagi ja kindel sissetulek kindlustatud natukeseks ajaks. olen arusaanud, et kohalikud ei jõua noori istikuid piisavalt kasvatada või tarne hilineb ja tänu sellele antakse meile vabu päevi. kolmapäev kell 6 hakkas meie tavaline hommik, ainsa erinevusega et läksime 4'kesi noorte autosse ja meil oli hunnik riideid ning muud kola. Kojonup on siis selle koha nimi, kuhu me asuma läksime (lisasin n.ö. linnukese ka oma google'i kaardile). pinnas ja asukoht oli kõik väga hea istutamiseks, miinuseks oli nüüd see, et pidime ise ATVga taimi juurde tooma. ATV taga on siis treiler, kuhu mahub hunnik tray'sid (kaste siis). ülemus Mark oli kohal pool päeva, õigemini teda eriti kohal polnudki. olime ise oma peremehed ja kontrollisime üksteist, et oleksid korrektsed vahed sees istikutel jne. Naol õnnestus ute'iga siis kinni jääda ning üks kohalik aitas meid oma 4 veolisega jeebiga meid välja. Ute on siis eesti keeles n.ö. kupee. auto kastis on aga n.ö. 3 kordne riiul (nagu ka treileril), kuhu siis taimedekastid pannakse. tööpäeva lõpus siis suundusime aga kõik linna, kuhu meile toad olid broneeritud Royal nimelises hotellis (hetkel ma ei leia seda isegi Kojonupi kodulehelt). lühidalt öeldes oli tegemist täieliku peldikuga, sõna motell sobiks talle kindlasti ennem kui seegi. pesemisvõimalused olid räpased ja söögitegemise võimalused oleksid olnud noorte eestoas n.ö. kus oli ka telekas. ilmselt seal hotellis magamisest midagi välja polekski tulnud. olime juba valmis sõitma tagasi Manjimupi 1,5 tundi ja sealt iga päev sõitma tööle ja tagasi. aga siis Mark palus, et vaataksime üle ka samas linnas asuva karavan pargi, et kui see meile ka ei sobi siis tulge n.ö. koju tagasi. karavan parki jõudsime suht pimedas juba ja erilist midagi ei lootnud aga positiivne üllatus oli suur. võtsime kaheks ööks ühe karavani, et oleks soodsam. 2 ööd eest neljakesi maksis 140 AUD. magada oli suht ok, kuigi ruum oli suht kitsas. järgmisel päeval aga olime nii rahul ja tahtsime veel nädalaks pikendada aga siis perenaine pakus juba välja suurema karavani kus oleks ehk mõnusam olla nii pikalt. ja nädala hinnaks tuli meile 160 AUD, mis on hea hind. reede õhtul otsustasid noored siiski, et võtavad omaette karavani. siis oleks rohkem privaatset ruumi nii meile kui neile. esimese öö veetsin mina koos Naoga narivoodis. teise karavani kolisime juba teisel õhtul, et ei peaks hommikul asju ühest karavanist teise vedama. väikene miinus siin oli mulle ja Naole, meile oli kahepeale üks voodi. no arvasime, et pole hullu. suht lai voodi ja tekid eraldi - ei teki probleemi. aga nüüd meil eraldi toad ja suured voodid ning suur köök ja külmkapp kahe peale. reedel töötegemise tuju kellelgi polnud, mina kärutasin terve päeva ATVga ringi ja vedasid istikuid (tavaliselt teeme seda kordamööda, et oleks võrdne). minul aga polnud oma sünnipäeval suurt töötegemise isu. hommikul juba oli nii mõnus voodis vedeleda ja SMS'e lugeda. tänud veelkord KÕIGILE õnnitlejatele ja eriti nendele, kes helistasid! reede õhtul siis oli väikene tähistamine kuigi olime kõik väga väsinud sellest töönädalast. vana tallinn sai kiirelt otsa ja siis veel natukene rummi. laupäeval läksime Albany'sse. linna peal väga kaua olla kahjuks ei saanud sest esiteks ilm läks kehvaks ja meil oli kindel plaan minna SAUNA. linna peal esmalt sõime ja shopasime natukene. mina sõin esimest korda elus ehtsat jaapani toitu, mida serveeris hiinlane nagu ütles mulle Nao. söögikohaks oli o'ba-san sushi bar. ja sõin sellist asja nagu Teriyaki Fish Meal (kana, riisi ja salatiga siis maakeeli), maksis ta 13,90. kõhtu sellest täis ei saanud, oleks pidanud ka supi kõrvale võtma aga muidu oli päris hea. sain kätt harjutada pulkadega süües, Nao naljatas et söön nagu väikene laps, sest ei saanud alati kõike ilusti kätte ja pudistasin kandikule maha. infopunktist soovitati meil suunduda ühte n.ö. SPAsse (tegemist siis suure vabaaja veetmiskeskusega). nende n.ö. saunaks oli siis steam-room ehk siis türgi saun. 25 meetrine bassein oli avatud aga kahjuks teine n.ö. lõbutsemis bassein oli remondis. mullivann oli ka seal aga sinna ei jõudnudki. pilet piiramatu kasutusajaga maksis 7 AUD. rätikute süsteemist ma aru ei saanudki, õnneks sai Reinu oma laenatud. kapid on seal aga sellise süsteemiga, et viskad asjad sisse - sisestad koodi ja siis selle koodiga saad pärast kapi lahti. ja siis tagasi teel otsustasime läbi astuda n.ö. puhkepäeva viimasest olulisest punktist - McDonalds. siin saarel olles käisin mina siis ka Mac'is ära. uus asi, mis ma maitsesin n.ö. oli frozen cola ehk siis külmunud cola. väike tops maksis 1 AUD. suvel võib see päris mõnus olla, hetkel ei olnud ta midagi erilist. istusime kõik autosse, et siis alustada teed tagasi Kojonupi aga auto käima ei läinud. saime aru, et asi tõsisem siis võtsime kasutusele õlekõrre - telefonikõne Rac'i. tegemist on siis autokindlustusega, 200 AUD eest aastas peavad nad sind aitama ükskõik kus. seal palju mõnusaid lisasid, millest kõigest pajatama ei hakka aga kes tahab loeb ise nende kodulehelt. arvestades, et oli laupäeva õhtu, siis jõudis abi siiski kohale vaid ca 10-15 minutiga. selgus, et tegemis n.ö. suurema veaga aga nad suudavad masina n.ö. käima panna ja me saame oma ööbimiskohta sõita ning siis edasi mõelda kus parandada. lukkseppa enam laupäeval Albanyst (ega ka mujalt) saada polnud ning pühapäeval kohe kindlasti mitte. muud väga põnevat ei toimunudki laupäeval kui v.a. see, et me ei saanud autot kohale jõuded kuidagi välja suretatud. võti ei töötanud juba ennem, akult võtsime klemmid maha ja auto töötas rahulikult edasi. helistasime siis uuesti Raci ja sealt öeldi pole probleem. tuleb kohalik abi 10 minutiga ja aidatakse ka nüüd meid. tõesti see kutt jalutas meieni 10 minutiga, sest elas peaaegu n.ö. kõrval majas. aga auto oli just ennem tema saabumist ise välja surnud. pühapäeval tuli ta uuesti ja aitas auto käima saada ja noored viisid ta ära Manjimupi kus ta hooldusesse läheb. meie sõidame nüüd siis alates homsest ülemuse ühe asendusautoga võib n.ö. päris ront teine aga töötab. nüüd siis kohe varsti magama, sest kell juba hakkab 22 saama ja äratus on homme varajane nagu ikka. (loodan, et ma väga segaselt/vigaselt ei kirjutanud, sest üle lugemiseks polnud enam aega ega jaksu.)

nädal 28

Esmaspäeval rohkem midagi põnevat ei toimunudki, kes tööle läksid tegid vaid paar tundi tööd ja siis hakkas vihm (vaata minu eelmist kannet). Teisipäeval saavutas puude istutamine minu jaoks täiesti uue taseme. Siiani oli kõik olnud n.ö. köki-möki!?! Hakkasime mände istutama mägedele - s.t. siis et ronisime ülesse-alla kohati 30 kraadise tõusuga, ja mäe jalami pikkuseks oli ca 300 meetrit. Niisama alt ülesse ronimiseks läks aega ca 8-10 minutit koos tühja varustusega, istutades ca 25-30 minutit. Kui siiani istutamine toimus mööda vagusid, siis nüüd olid ainsateks abivahenditeks 3 meetrised toikad. Idee siis järgmine naabrist pead olema oma reaga 3 meetrit eemal ja puude vahed peavad olema ka 3 meetrit. Need toikad olid meil igalühel 4 tk'i. Mäe otsas, all ja vahepeal. Kui toikani jõudsid, siis viisid selle edasi 3 meetrit, et alt/ülevalt see taas silmadega sihiks võtta. Võib öelda, et ronisime Suurele Munamäele päris mitu korda ülesse ja alla koos raske koormaga sellel päeval. Meie (noored ja mina) saime endal ilmselt mäe kõige kivisema lõigu, kui meie häält tegime siis alles ülemus ütles et kui see on võimatu siis jah istutage taim sinna kuhu võimalik. Palk oli natukene parem, saime 10 AUD kasti pealt (istikute arvu kahjuks ei tea), ilmselt ca 3 korda rohkem kui muidu. Ütlen ausalt, et minu jaoks see ronimine ei sobinud, sul peab olema ikka VÄGA HEA füüsiline vorm. Siin on vaja omada sul jõudu 80% ja siis 20% tehnikat (laugemal maal aga vastupidi). Lisaks oli see jama, et inimesi oli väga palju ja siis oli keeruline (kui isegi mitte võimatu) ridasid sirgena hoida. Nüüd kui mõelda selle peale, mis me eelnevatel nädalatel teinud olime siis see oli kindlasti kõige karmim pinnas üldse. Peale seda päeva tundus töö tasasel pinnal väga lihtne. Neljapäeval oli tavaline tööpäev, kui koju tagasi sõitsime siis lõhkes ribadeks meie auto järelkäru rehv - olime kodust veel päris kaugel. Järelkärus olev ATV (kohalikud nimetavad seda bike'iks) sai aetud auto kasti. Järelkäru sai aetud tee äärde põõsaste vahele ootame homset päeva ja uut rehvi. Reedel oli mul ka vaba päev taas, sest on probleeme istikute tarnega. Käisin siis sel päeval Marite sünnipäeva puhul kinki otsimas, kuna kinki teha ma ei tohtinud siis käisin (klassikaliselt eestlaste moodi) pudelipoes ja sebisin pudeli maasika vahuveini (toodetud WA's ikka). Laupäeval siis pidasime Marite sünnipäeva - peasündmus toimus Timber Park'is. Tegemist on siis n.ö. muuseum/park/vabaajaveetmiskohaga. Grillisime liha ja sõima seal head ja paremat (k.a. kodumaalt saadetud komme) ning nautsime Vana Tallinnat. Pärast seda liikusime hotelli kus telekatoas vaatasime footy'y ja petanque'i sarnast mängu (natukene teistmoodi reeglid ja vahendid aga idee on sama). Footys oli viimase 15 aasta kehveim mäng - kaotati mega suurelt ligi 80 punktiga. Saime ka teada, et üks kriketimäng kestab 5 päeva !!! Austraalia ja Inglismaa vaheline mäng lõpes pühapäeval viigiga (mõtetult 5 päeva aega veedetud)!!! Nendest reeglitest pole veel aru saanud ja seega seda mängu me ei vaadanud ka. Kui olime lõpetanud kerge rummitamise ja olime peaagu päevale kriipsu tõmmanud, siis saime veel üllatuslikult kooki. Läksin koos Naoga riideid pesema kohaliku pesulasse (4AUD pesu ja puhtaks väga ta ei tee). Minu eesmärk oli särke valgendada. Meile jooksis järgi üle tee pubi baaridaam, kes tegi meile selgeks et me peame kindlasti tulema alla kooki sööma, tuli välja et spetsiaalselt Maritele ja minule oli ostetud kook. Isegi paberile oli kirjutatud inglise keeles "palju õnne Rein ja Naomichi". Asi oli selles, et üks töötaja oli nimed VEITS valesti kirjutanud. Saime veel naerda ja veel ühe pitsikese Vana Tallinnat sisse rüüpatud koos baaridaamiga (teine oli karsklane väidevalt). Pühapäeval tegime väikse väljasõidu lähiümbrusesse, selle kohta teen eraldi sissekande hiljem.

06/07 - no work today

Päev hakkas nagu ikka varakult, aga nii kui ma välisuksest välja astusin tundsin, et täna hakkab sadama. Ilm oli hommiku kohta liiga soe ja nii kui taevast nägin (õigemini nägin vaid väga väga musta taevast) - seal polnud ühtegi tähte siis oli asi juba enam vähem kindel. Ka ülemused ei tahtnud täna tööle meid viia, sest täna oleksime läinud kohta kus on mäed. Ehk siis vihmaga asi muutub libedaks ja ohtlikuks ning pole mõtet sõita tunda sinna ja siis tund tööd teha ja tund tagasi sõita. Kui homme on sama ilm, siis hakkame kuskil mujal ananasse istutama, täna millegi pärast ei tahetud seda tööd õpetada meile. Üks auto (kokku on meil "team'is" 4-5 autot) siiski läks täna riski peale välja, läksid need kes juba laupäeval käisid tutvumas ilusa ilmaga. Ehk siis läksid noored, jaapanlane ja veel 2 inimest. Rahaline kaotus vaba päeva puhul ca 1000 krooni :(

Mulle hakkab tunduma, et kõik koreakad on natukene imelikud. Inglise keelt räägivad nad kehvasti ja tihti on tunne, et nad ei saa üldse aru mis neile räägitakse. Korea poiss tuli täna minu toauksele koputama ja uuris, miks me siiski tööle ei läinud. Ja pidin siis talle puust ette tegema ja lisaks veel ka punaseks värvima, et asi talle selgeks teha. Rein rääkis naljaka loo, et kui ülemus oli küsinud sama poisi käest - "kaua sa kodusmaal tööle sõitsid?", siis vastuseks sai ta "5 aastat". No more comments. Lisaks olen veel kokku puutunud ühe korea tüdrukuga ja ühega kes on vist hong kongist (pidasime teda ka korelaseks). Üks naljakas asi veel nende juures - hommikuti ja õhtuti autos üritavad nad magada - kõik 3 teevad seda ja niimoodi iga päev. Prantslased ja inglane ning iirlased on need kes lobisevad kogu aeg. Mulle nendega meeldib suhelda ja inglasega saab ka juba musta huumorit visata aga mitte nii hästi kui seda kodumaal sõpradega :(

nädal 27

Esmaspäeval mina tööl ei käinud, enestunne polnud kõige parem. Kahtlustasin juba, et kõht on lahti ja ei hakkanud sellega riskima. Kodumaalt olid kaasas n.ö. "vanakooli" söetabletid, nendega tegin kiiret ravi ja viskasin ära lasanje, mida ma soendasin pühapäeval meie hotelli n.ö. ühisköögis. Ausalt on see selline peldik, et ma parem ei kommenteeri. kui mikrolaine avasin pühapäeval, siis tekkis selline iiveldus ja ma mõtlesin esmalt kas ikka toitu sisse panna või mitte. lisaks on seal veel veekeetja ja röster, viimasel ei tööta lukustus mehhanism - ise pead nuppu all hoidma, et saiad kohe välja ei hüpaks. Nüüdseks on mul toas oma isiklik röster, mille soetasin ca 15 AUD eest. Esmaspäeval oli lisaks sellele jamale ka jube ilm terve päeva. Vihm, väga vali tuul, päike olid vaheldumisi kogu aeg. Lisaks rääkisid noored, et nende juures oli korra vist isegi peaegu rahe moodi asja sadanud. Ülejäänud nädala käisin tööl, midagi väga erilist ei juhtunud. Tööga enam nii hirmus ei ole kui esimesel nädalal aga raske on ta ikkagi. Pinnas kuhu me puid istutanud oleme on väga erinev. See nädal kahes kohas oli nii märg, et kahel pool vagu on vesi (ilmselt üle kummikusääre, vesi oli sogane ja ei näinud põhja) ja kui seal keskel seisad siis hakkad vajuma. Minul oli vähemalt neljal korral juhus selline, et mõlemast kummikuservast oli puudu vaid paar sentimeetrit, et vesi oleks sisse tulema hakkanud. Jaapanipoiss sai ühel päeval 2 korda jalad märjaks. Reedel tõin endale siidrit, seda kraami pole ma saanud Broome'ist saadik ehk juba 2 kuud võib öelda. Siis tulid noored lennujaama külma siidriga vastu (parim vastuvõtu kink üldse kuumal päeval). Soetasin endale kasti (24 x 355ml pudelit) Strongbow siidrit soodushinnaga 41 AUD. Ja lisaks väikse "klaasist 6packi" n.ö. kõrvallinna Bridgetowni siidrit. The Cidery on tootja nimeks, tegemist on n.ö. loodusliku toodanguga, kuhu pole lisatud lisandeid ning on toodetud naturaalsest kraamist. Oleme sellest tehasest mööda sõitnud see nädal 4 korda kindlasti ja niimoodi tekkis ka huvi selle kraami kohta. Leidsin seda meie linna pudelipoest (niimoodi nimetatakse alkopoode siinkandis), kuna eeltöö oli tegemata siis valisin suht huupi 4 erineva margi vahelt ühe välja - Scudamore's Scrumpy. Maitse meenutas Egoni/Heleni õunaveini - minule see kraam meeldib. Jaapanipoisile maitsta andes tegi ta nägusid ja rüüpas kiirelt õlut peale. Kui andsin talle maitsta aga klassikalist Strongbow'd, siis see talle meeldis. Nagu öeldakse maitse üle ei vaielda vaid ... Nüüd on aga laupäev käes ja pesen selle terve nädala musta pesu ja mõnulen külma siidriga hotellitoas. Kusjuures juba kuues nädal jookseb siin linnas, vaikselt olen hakkanud harjuma linnaga ja ka hotelli eluga. Eile õhtul oli väsimus nii suur, et jäin magama juba siis kui veel pidu all kestis.