nädal 28

Esmaspäeval rohkem midagi põnevat ei toimunudki, kes tööle läksid tegid vaid paar tundi tööd ja siis hakkas vihm (vaata minu eelmist kannet). Teisipäeval saavutas puude istutamine minu jaoks täiesti uue taseme. Siiani oli kõik olnud n.ö. köki-möki!?! Hakkasime mände istutama mägedele - s.t. siis et ronisime ülesse-alla kohati 30 kraadise tõusuga, ja mäe jalami pikkuseks oli ca 300 meetrit. Niisama alt ülesse ronimiseks läks aega ca 8-10 minutit koos tühja varustusega, istutades ca 25-30 minutit. Kui siiani istutamine toimus mööda vagusid, siis nüüd olid ainsateks abivahenditeks 3 meetrised toikad. Idee siis järgmine naabrist pead olema oma reaga 3 meetrit eemal ja puude vahed peavad olema ka 3 meetrit. Need toikad olid meil igalühel 4 tk'i. Mäe otsas, all ja vahepeal. Kui toikani jõudsid, siis viisid selle edasi 3 meetrit, et alt/ülevalt see taas silmadega sihiks võtta. Võib öelda, et ronisime Suurele Munamäele päris mitu korda ülesse ja alla koos raske koormaga sellel päeval. Meie (noored ja mina) saime endal ilmselt mäe kõige kivisema lõigu, kui meie häält tegime siis alles ülemus ütles et kui see on võimatu siis jah istutage taim sinna kuhu võimalik. Palk oli natukene parem, saime 10 AUD kasti pealt (istikute arvu kahjuks ei tea), ilmselt ca 3 korda rohkem kui muidu. Ütlen ausalt, et minu jaoks see ronimine ei sobinud, sul peab olema ikka VÄGA HEA füüsiline vorm. Siin on vaja omada sul jõudu 80% ja siis 20% tehnikat (laugemal maal aga vastupidi). Lisaks oli see jama, et inimesi oli väga palju ja siis oli keeruline (kui isegi mitte võimatu) ridasid sirgena hoida. Nüüd kui mõelda selle peale, mis me eelnevatel nädalatel teinud olime siis see oli kindlasti kõige karmim pinnas üldse. Peale seda päeva tundus töö tasasel pinnal väga lihtne. Neljapäeval oli tavaline tööpäev, kui koju tagasi sõitsime siis lõhkes ribadeks meie auto järelkäru rehv - olime kodust veel päris kaugel. Järelkärus olev ATV (kohalikud nimetavad seda bike'iks) sai aetud auto kasti. Järelkäru sai aetud tee äärde põõsaste vahele ootame homset päeva ja uut rehvi. Reedel oli mul ka vaba päev taas, sest on probleeme istikute tarnega. Käisin siis sel päeval Marite sünnipäeva puhul kinki otsimas, kuna kinki teha ma ei tohtinud siis käisin (klassikaliselt eestlaste moodi) pudelipoes ja sebisin pudeli maasika vahuveini (toodetud WA's ikka). Laupäeval siis pidasime Marite sünnipäeva - peasündmus toimus Timber Park'is. Tegemist on siis n.ö. muuseum/park/vabaajaveetmiskohaga. Grillisime liha ja sõima seal head ja paremat (k.a. kodumaalt saadetud komme) ning nautsime Vana Tallinnat. Pärast seda liikusime hotelli kus telekatoas vaatasime footy'y ja petanque'i sarnast mängu (natukene teistmoodi reeglid ja vahendid aga idee on sama). Footys oli viimase 15 aasta kehveim mäng - kaotati mega suurelt ligi 80 punktiga. Saime ka teada, et üks kriketimäng kestab 5 päeva !!! Austraalia ja Inglismaa vaheline mäng lõpes pühapäeval viigiga (mõtetult 5 päeva aega veedetud)!!! Nendest reeglitest pole veel aru saanud ja seega seda mängu me ei vaadanud ka. Kui olime lõpetanud kerge rummitamise ja olime peaagu päevale kriipsu tõmmanud, siis saime veel üllatuslikult kooki. Läksin koos Naoga riideid pesema kohaliku pesulasse (4AUD pesu ja puhtaks väga ta ei tee). Minu eesmärk oli särke valgendada. Meile jooksis järgi üle tee pubi baaridaam, kes tegi meile selgeks et me peame kindlasti tulema alla kooki sööma, tuli välja et spetsiaalselt Maritele ja minule oli ostetud kook. Isegi paberile oli kirjutatud inglise keeles "palju õnne Rein ja Naomichi". Asi oli selles, et üks töötaja oli nimed VEITS valesti kirjutanud. Saime veel naerda ja veel ühe pitsikese Vana Tallinnat sisse rüüpatud koos baaridaamiga (teine oli karsklane väidevalt). Pühapäeval tegime väikse väljasõidu lähiümbrusesse, selle kohta teen eraldi sissekande hiljem.