nädal 29

esmaspäeval käisime lõpuks siis esimest korda väetamas. mitte, et väga oleks ise tahtnud. tänase päeva olime vaid 5kesi - noored, mina, prantslane Emily ja ülemus Mark. meie väetamine oli lihtne pidime vaid väetist peoga puude alla viskama. puud olid juba 4-5 meetrised. teised on pidanud kasutama seda istutamisetoru, et väetis maa alla panna. nemad on väetanud n.ö. noori puid. üks moment jäi mulle silma keset teed golfipall, korjasin selle ülesse ja päeva lõpuks oli minul 4 palli, reinul 2 ja maritel 1. marite muidugi leidis päeva lõpus 5 minutiga selle kui ütlesin, et siin neid hulgi vedeleb. läheduses pidi olema golfirada ja linnud tassivad neid kui mune ära. selle päeva õnnetus juhtus taas meie autol. nimelt jäi ta kitsa raja vahel kinni ja rehv jooksis velje pealt maha. aga rehv sai vahetatud natukese aja pärast ning kõik oli taas korras. teisipäeva õhtul, peale tööpäeva teatati /pakuti välja, et meie team - noored, mina ja Nao läheme nädalaks või 1,5'ks n.ö. kommandeeringusse. mingeid lisarahasid ei lubatud aga vaheldus ikkagi ja kindel sissetulek kindlustatud natukeseks ajaks. olen arusaanud, et kohalikud ei jõua noori istikuid piisavalt kasvatada või tarne hilineb ja tänu sellele antakse meile vabu päevi. kolmapäev kell 6 hakkas meie tavaline hommik, ainsa erinevusega et läksime 4'kesi noorte autosse ja meil oli hunnik riideid ning muud kola. Kojonup on siis selle koha nimi, kuhu me asuma läksime (lisasin n.ö. linnukese ka oma google'i kaardile). pinnas ja asukoht oli kõik väga hea istutamiseks, miinuseks oli nüüd see, et pidime ise ATVga taimi juurde tooma. ATV taga on siis treiler, kuhu mahub hunnik tray'sid (kaste siis). ülemus Mark oli kohal pool päeva, õigemini teda eriti kohal polnudki. olime ise oma peremehed ja kontrollisime üksteist, et oleksid korrektsed vahed sees istikutel jne. Naol õnnestus ute'iga siis kinni jääda ning üks kohalik aitas meid oma 4 veolisega jeebiga meid välja. Ute on siis eesti keeles n.ö. kupee. auto kastis on aga n.ö. 3 kordne riiul (nagu ka treileril), kuhu siis taimedekastid pannakse. tööpäeva lõpus siis suundusime aga kõik linna, kuhu meile toad olid broneeritud Royal nimelises hotellis (hetkel ma ei leia seda isegi Kojonupi kodulehelt). lühidalt öeldes oli tegemist täieliku peldikuga, sõna motell sobiks talle kindlasti ennem kui seegi. pesemisvõimalused olid räpased ja söögitegemise võimalused oleksid olnud noorte eestoas n.ö. kus oli ka telekas. ilmselt seal hotellis magamisest midagi välja polekski tulnud. olime juba valmis sõitma tagasi Manjimupi 1,5 tundi ja sealt iga päev sõitma tööle ja tagasi. aga siis Mark palus, et vaataksime üle ka samas linnas asuva karavan pargi, et kui see meile ka ei sobi siis tulge n.ö. koju tagasi. karavan parki jõudsime suht pimedas juba ja erilist midagi ei lootnud aga positiivne üllatus oli suur. võtsime kaheks ööks ühe karavani, et oleks soodsam. 2 ööd eest neljakesi maksis 140 AUD. magada oli suht ok, kuigi ruum oli suht kitsas. järgmisel päeval aga olime nii rahul ja tahtsime veel nädalaks pikendada aga siis perenaine pakus juba välja suurema karavani kus oleks ehk mõnusam olla nii pikalt. ja nädala hinnaks tuli meile 160 AUD, mis on hea hind. reede õhtul otsustasid noored siiski, et võtavad omaette karavani. siis oleks rohkem privaatset ruumi nii meile kui neile. esimese öö veetsin mina koos Naoga narivoodis. teise karavani kolisime juba teisel õhtul, et ei peaks hommikul asju ühest karavanist teise vedama. väikene miinus siin oli mulle ja Naole, meile oli kahepeale üks voodi. no arvasime, et pole hullu. suht lai voodi ja tekid eraldi - ei teki probleemi. aga nüüd meil eraldi toad ja suured voodid ning suur köök ja külmkapp kahe peale. reedel töötegemise tuju kellelgi polnud, mina kärutasin terve päeva ATVga ringi ja vedasid istikuid (tavaliselt teeme seda kordamööda, et oleks võrdne). minul aga polnud oma sünnipäeval suurt töötegemise isu. hommikul juba oli nii mõnus voodis vedeleda ja SMS'e lugeda. tänud veelkord KÕIGILE õnnitlejatele ja eriti nendele, kes helistasid! reede õhtul siis oli väikene tähistamine kuigi olime kõik väga väsinud sellest töönädalast. vana tallinn sai kiirelt otsa ja siis veel natukene rummi. laupäeval läksime Albany'sse. linna peal väga kaua olla kahjuks ei saanud sest esiteks ilm läks kehvaks ja meil oli kindel plaan minna SAUNA. linna peal esmalt sõime ja shopasime natukene. mina sõin esimest korda elus ehtsat jaapani toitu, mida serveeris hiinlane nagu ütles mulle Nao. söögikohaks oli o'ba-san sushi bar. ja sõin sellist asja nagu Teriyaki Fish Meal (kana, riisi ja salatiga siis maakeeli), maksis ta 13,90. kõhtu sellest täis ei saanud, oleks pidanud ka supi kõrvale võtma aga muidu oli päris hea. sain kätt harjutada pulkadega süües, Nao naljatas et söön nagu väikene laps, sest ei saanud alati kõike ilusti kätte ja pudistasin kandikule maha. infopunktist soovitati meil suunduda ühte n.ö. SPAsse (tegemist siis suure vabaaja veetmiskeskusega). nende n.ö. saunaks oli siis steam-room ehk siis türgi saun. 25 meetrine bassein oli avatud aga kahjuks teine n.ö. lõbutsemis bassein oli remondis. mullivann oli ka seal aga sinna ei jõudnudki. pilet piiramatu kasutusajaga maksis 7 AUD. rätikute süsteemist ma aru ei saanudki, õnneks sai Reinu oma laenatud. kapid on seal aga sellise süsteemiga, et viskad asjad sisse - sisestad koodi ja siis selle koodiga saad pärast kapi lahti. ja siis tagasi teel otsustasime läbi astuda n.ö. puhkepäeva viimasest olulisest punktist - McDonalds. siin saarel olles käisin mina siis ka Mac'is ära. uus asi, mis ma maitsesin n.ö. oli frozen cola ehk siis külmunud cola. väike tops maksis 1 AUD. suvel võib see päris mõnus olla, hetkel ei olnud ta midagi erilist. istusime kõik autosse, et siis alustada teed tagasi Kojonupi aga auto käima ei läinud. saime aru, et asi tõsisem siis võtsime kasutusele õlekõrre - telefonikõne Rac'i. tegemist on siis autokindlustusega, 200 AUD eest aastas peavad nad sind aitama ükskõik kus. seal palju mõnusaid lisasid, millest kõigest pajatama ei hakka aga kes tahab loeb ise nende kodulehelt. arvestades, et oli laupäeva õhtu, siis jõudis abi siiski kohale vaid ca 10-15 minutiga. selgus, et tegemis n.ö. suurema veaga aga nad suudavad masina n.ö. käima panna ja me saame oma ööbimiskohta sõita ning siis edasi mõelda kus parandada. lukkseppa enam laupäeval Albanyst (ega ka mujalt) saada polnud ning pühapäeval kohe kindlasti mitte. muud väga põnevat ei toimunudki laupäeval kui v.a. see, et me ei saanud autot kohale jõuded kuidagi välja suretatud. võti ei töötanud juba ennem, akult võtsime klemmid maha ja auto töötas rahulikult edasi. helistasime siis uuesti Raci ja sealt öeldi pole probleem. tuleb kohalik abi 10 minutiga ja aidatakse ka nüüd meid. tõesti see kutt jalutas meieni 10 minutiga, sest elas peaaegu n.ö. kõrval majas. aga auto oli just ennem tema saabumist ise välja surnud. pühapäeval tuli ta uuesti ja aitas auto käima saada ja noored viisid ta ära Manjimupi kus ta hooldusesse läheb. meie sõidame nüüd siis alates homsest ülemuse ühe asendusautoga võib n.ö. päris ront teine aga töötab. nüüd siis kohe varsti magama, sest kell juba hakkab 22 saama ja äratus on homme varajane nagu ikka. (loodan, et ma väga segaselt/vigaselt ei kirjutanud, sest üle lugemiseks polnud enam aega ega jaksu.)