lühipalad vol 1

Ühel päeval tööl viibides sain n.ö. "pommiähvarduse ohvriks". Vana kalana jäin rahulikuks - mitte ükski närv ei liikunud mu näol. Nimelt umbes 11-12 aastat (kui mitte rohkem juba) tagasi kui sai töötatud Kristiine keskuses - elasin ma üle umbes kümmekond pommiähvardust poole aasta jooksul. Kõik olid siis koolipoiste naljad aga n.ö. rivitrill on vägagi selge mida tegema peab... Ootasin mina siis kliente oma rohelise taksoga Cirqural Que's platsil kui järsku vuras sireenide saatel sinna mitu punast tuletõrje autot. See polnud siin mitte esimene kord kui neid uhkeid masinaid näha siin sai. Varem on olnud probleeme suitsualarmiga. Ja tegelikult üldse on kesklinnas näha neid punaseid masinaid sireenide ja vilkurite saatel ringi vuramas vähemalt 1-2 korda päevas. Siiani õnneks ma veel suitsu ega tuld pole näinud. Mind informeeris pommist üks kohalik tädikesest pensionär, keda ma C.Q. juures üsna tihti hängimas märganud olen. C.Q.'s asub lisaks sadamale ka metroo peatus ning ka busside sõlmpunkt. Ehk siis inimrohke piirkond. Kuskil metroo rööbaste lähedalt oligi väidetavalt leitud kahtlane kottikene. Kui esmalt inimesi enam sisse ei lastud metroojaama, siis järsku hakkas huilgama teistsugune vali sireen ja üks hääl palus tungivalt kõigil inimestel kiirelt väljuda majast... Möödusid minutid ja sireen vaibus ning inimesed hakkasid vaikselt tagasi majja minema ja siis oli näha majast väljuvaid tuletõrjujad. Pommirühma ma ei näinudki, kusjuures politsei masin ilmus ka lõpuks sündmuskohale kui juba suurem "äktsion" läbi oli.