19.10 - kuu aega Sydney's

Selle kuu jooksul, millal ma sissekandeid teha ei jõudnud on toimunud niiiiiiiiii palju. Võtsin end nüüd lõpuks kokku ja üritan tagant järgi meenutada kõike.

Elasin ma siis esimesed 3 nädalat sõnaotses mõttes Bondi Beachil - vaja oli vaid jalutada üle tee ja olidki juba rannas. Tõeline paradiis võiks öelda, sportlastele on eraldi nurgake muru peal kus hommikust õhtuni inimesed trenni tegid - jõusaal. Jooksjaid oli seal hommikust õhtuni, rannas olid kogu aeg surfarid. Alguses polnud eriti palju ujujaid seal kandis aga mida nädalad edasi seda soemaks seal läks ja tekisid juba ka ujujad. Mina ise käisin vaid jalgupidi sees, sest vesi oli ikka päris külm. Mõnel õhtul käisin ma ise niisama rannas jalutamas, et saada parem uni. Ühel õhtul sai seal kohaliku seltskonnaga rannas istutud, kaasas olid meil bongod ja kitarrid ning kast õlu - lihtsalt mõnus. Sai ka päikest võetud mõned korrad seal koos Eesti tüdrukutega.

Muidugi küsite, miks ma sealt paradiisist ära tulin? Palju põhjuseid, esiteks kesklinna sõidab bussiga 45-60 minutit ehk siis ajakulu on päris suur iga päev kui kesklinnas käid. Teine ja suurem põhjus oli see, et need austraalia poisid kes seda kohta üürisid n.ö. visati välja. Põhjus oli lihtne - liiga palju külalisi käis iga päev ja see häiris naabreid. Kujutage ise ette, et majast voorib läbi 10-30 inimest - kõik lähevad ühte korterisse. Tihti kestis kitarrimäng poole ööni või algas poole öö ajal. Ja eks neid põhjuseid oli veel aga usun, et saite pildi juba ette, milles teema oli. Lisaks seal korteris hmm inimesed ei osanud väga puhtust pidada, üks oli meisterkokk kes enda järgi ei koristanud, teine oli hipi ja jätis nõud kuhu juhtus, kolmandal käisid külas n.ö. karvased kes ei hoolinud väga sellest kohast kus me elasime. Neil oli isegi raske nõusid nõudepesumasinasse tõsta. Mina nimetasin oma elamist seal hipilaks - mis oli huvitav aga seal kaua poleks enam saanud elada.

Vene poe - Ruski Deli - leidsin ma ülesse Bondilt, kust sai soetatud - Tarhun'i, Karumsi kohukesi (2 AUD tükk!!!), musta leiba, suitsutatud kala. Viisin sinna ka Reinu ja Marite, kust nemadki leidsid ühteteist põnevat :)

Üks õhtu sai käidud ära ka Broadway tänaval asuval rocki pubis (nimi hetkel ei meenu), seal esines meie austraalia korteri kaaslane oma bändiga. Tegemist on siis päris sellise karmi karvaste bändiga. Trummar sattus nii hoogu, et talt lendas keset kontserti trummipulk käest rahva sekka ja nende sõbrad tegid n.ö. põrkumist üksteise vastu. Peale neid esines veel paar huvitavat tegelast - a la Björk ja siis mingi kohalik vanade rokkarite punt.

Sain kokku vana töökaaslase Arvoga ja tema reisikaaslase Anneliga (mina jälgin ka nende blogi). Nagu kord ja kohus sai napsutatud nii Bondi Beachil kui ka nende hotellitoas. Põhjus miks nad Sydneysse tagasi tulid oli lihtne, neile lisandus kuuks ajaks veel üks reisikaaslane - Arvo õde Anneli (jah, Arvol on nüüd 2 reisikaaslast sama nimega), kes tuli siia maale kuuks ajaks puhkama. Läksime siis Arvoga talle vastu teadmisega, et lennujaam asub umbes seal, sõitsime siis viitade järgi - tunne oli et tegime jubeda ringi aga kohale jõudsime. Lennujaamas on võimalik autot panna tasulisse parklasse, mis väga odav polnud - hind enam meeles pole. Üritasime küll tiirutada ja auto kuhugi ära sokutada, kulutasime selle peale tulutult 20 minutit. Parklas seeski polnud kõige lahedam, tahtsime autot panna võimalikult lähedale aga oleksime peaaegu parklast välja sõitnud. Aga kõik lõpes ilusti, saime Anneli ka edukalt tuldud teed tagasi toimetatud. Õhtul saime maitsta kodumaist musta leiba, mis on parim leib maailmas üldse. Anneli oli kaasa toonud 3 erinevat pätsi, olime üliõnnelikud.

Ühel päeval käisin ma Annika ja Avega (ka Annika blogi ma jälgin) "Summer Bay" rannas, kus filmitakse Austraalia kuulsat sarja Kodus ja võõrsil. Käisime seal teisipäeval aga selgus, et võted toimuvad vaid kolmapäeviti. Aga filmivõtteid me sinna otsimagi ei läinud, vaid päikest ja randa. Koht on väga ilus, mina ütleks see on koht kuhu tasub minna. Aga see asub küll päris kaugel, minul läks sõit Bondi beachilt kesklinna ja sealt teise bussiga edasi sõidu peale 2,5 tundi (tegemist ühe otsaga siis). Aga kes sinna kanti satub, siis sinna tasub minna küll. Pilet kesklinnast sinna ja tagasi saab soetada vaid eelmüügist ja edasi-tagasi sõit maksis ca 13 AUD. Kohapeal seal on vaid üks pisike kohvik, et omad söögid ja joogid kindlasti kaasa!

Hommik millal Arvo, Anneli, Anneli alustasid oma ära sõitu põhja poole oli ilus ja punane. Mina ärkasin tänu neile ülesse kella 9 ajal ja sain ka natukene osa ilusast punasest õhust. Minu lebomatt, läks siis reisima ilma minuta põhja poole, loodan et ta teenis oma leiba korralikult ja andis Arvo õele mõnusad pehmed ööuned.

Siis sai käidud n.n. kardinapeol Manly linnaosas - sellest juba pildid igalpool üleval - minu mõistes oli see toogapidu aga noh, üks tegelane oli seal lausaribikardinatega, siis seda pidu siiski nimetama kardinapeoks. Haarasime siis Bondi beachi korterilt kardinad eest mässisime end kardinatesse ja siis istusime bussi, mis meid sinna toimetas. Autojuhiks oli meile minu korterikaaslane Bondilt Mari. Peo peremees oli kohalik poiss, kes oli eesti tüdrukud sinna kutsunud ja loomulikult kõik muud võisid kaasa tulla. Korter asus esimesel korrusel nagu ka minugi pesa kodumaal aga suuruselt oli ta natukene suurem ca 50-55 ruutmeetrit. Eriti mulle meeldis seal vaade vannitoas - vann oli jääd täis ja seal vahel ujusid igasugused joogid. Peolisi oli metsikult, põhimõtteliselt seisime õlg õla kõrval, kui uurisin mis naabrid sellest arvavad siis mulle teatati, et kõik naabrid on ka peol :) Pidu meie jaoks lõpes suht vara, sest meie autojuht jäi sinna ööseks ja meie seltskond tahtis tagasi jõuda samal ööl, saime viimase praami peale (oli 1 ajal vist). Ühe otsa pilet oli 6,40 kui ma ei eksi (edasi tagasi on 12,80 - ei mingit soodukat kahe otsa puhul). Sõit kestab kuskil tunni kui ma nüüd ei valeta.

Järgmisena ma kolisingi siis Batman'i tänavale (Batman lane 12, Surry Hills, 2010, Sydney). Saabusin siia pühapäeval ja kuna esmaspäev olid pühad - Labour Day. Ehk siis alustasime minu siia saabumist tähistama agaralt ja järgneval päeval oli plaan minna Manly Jazz festivalile. Teel praamile aga oli meil vaja läbi astuda mingist pubist ja ühed õlled võta... Maabusime esmalt ühes lähimas kõrtsus, et keha kinnitada - mina haarasin seal kõige suurema liha mis sai - t-bone steak. Ütleme nii, et kõhu sain ma täis aga sinna jäi veel ruumi küll. Kui keha kinnitatud, siis hakkas ilm niruks minema ja hakkas sadama, saime siis siseinfot et seal kandis on üks huvitav kõrts nimega "4 Pines", seal pruulitakse oma õllet. Sinna tasub minna, nagu ka Broome'is Matso õllekasse. Mina jõudsin ära maitsta 5 erinevat sorti. Koht on suhteliselt pisike aga sellel õhtul oli kõrts pilgeni rahvast täis.

Nii aga kellega ma siin üldse koos elan ja kuidas. Kokku on siin korteris 4 tuba, millest 1 on elutuba. Igas toas on 2 inimest, mina jagan narivoodit India poisiga nimega Sunny. Veel elavad siin Šoti poiss Rob, 2 poolatari - Monika ja Dora ning hetkel ajutiselt 3ks nädalaks on tulnud siia Malaysia neiu nimega Tiiša. (Ainsana ma tean kuidas kirjutatakse Sunny nime, teised kirjutasin nii nagu ma hääldan). Minust vanem on vaid šoti poiss, kes siin maal õllepruulija ametit peab. Nagu tuli välja tema jutust, siis ülikoole kes sellist ametit õpetavad on vaid kaks - üks Saksamaal ja teine Šotimaal. Tegemist siis n.ö. bioloogia erialaga, aga spetsiifilisem. Ei teagi, mis viisaga tema siin riigis on. Poolakatelt sain teada, et neile ei antagi Working Holiday viisat, nemad on siin tudengiviisaga. India poiss on ka siin tudengiviisaga. Viimasel kolmel on plaan siia riiki jääda pikemaks ajaks, ilmselt siis lausa päriseks. Šoti poiss aga läheb uuest aastast Kambodšasse, teda kutsuti sinna tööle - ehk siis ostetakse ta n.ö. üle. Ta peab isa omade retseptide järgi valmistama uued õllemargid, tegemist on märtsis/aprillis avatava kohaga. Ühesõnaga ma ütleks väga kõva sõna.

Ühel laupäeval käis vaatamas siis minu elu Tartu Annika, natukene käis ennem teine Annika, kellega Bondi'l koos elasime. (Jube palju eestlasi A tähega on siin Austraalias hetkel, mul on vahepeal keel sõlmed lausa). Sai siis siin mõned tutvumisnapsud võetud Sunny ja Monikaga. Rob oli kuskil ära ja teised sel õhtul polnud napsu sõbrad. Et pühapäeva mitte päris raisku lasta siis käisime Annikaga ära Sydney Harbour Bridge'l ehk siis sellel kuulsal sillal. Teel sinna satusime kogemata Sydney linna kõige kõrgemale punktile - Sydney Observatoorium. Täitsa ilus vaade oli sealt linnale, Annika klõpsis hunniku pilte - loodan, et ta mullegi mõned saadab e-mailiga. Silla peal saab siis jalutada - õigemini külje peal tasuta. Kui tahad ronida kõrgete postide otsa, maksad raha. Kui aga tahad kaare peale "jalutama minna", siis pead ette broneerima võimaluse ja selle eest ca 200-250 AUD välja köhima . Teisel pool silda on ka lunapark, kuhu seekord nõrga tervise, kehva ilma ning hilise kella pärast minema ei hakkanud. Aega veel siin ringi vaadata on küll ja küll.

Sellel reedel läksin ma lennuväljakule - kodumaise lennuga tuli Arvo õde Anneli, kelle kuu aega siin riigis hakkas täis saama. Näitasin talle siin natukene veel Sydnet ennem kui ta pühapäeval lennuki peale taas panin. Jube mugav on lennujaama ja linna vahel liikuda rongiga aga pilet on jube kallis. Centralist lennujaama ja tagasi pilet maksis 25 AUD ja üks ots oli vist 14 AUD. Aga ühendus on kiire, ootama peab max 15 minutit ja linna jõuab 10 minutiga. Pilet Carinsist Sydneysse oli hinge hinda maksnud alla 500 AUD natukene. Uus-Meremaale, Melbourni saab pileti Sydneyst alla 100AUD. Reede õhtul sai jalutatud Oxfordi tänaval ja vaadatud gay tänava actioni. Sai korra käidud ka Darling Harbouris ja Hiina linnas. Õhtune Sydney on teistsugune kui päevane, inimesi on palju vähem ja tuled annavad ilusa vaate. Laupäeval võtsime ette reisi Taronga loomaaeda, mis asub teiselpool lahte. Praamipilet edasi-tagasi ja loomaia pilet maksis kokku 48 AUD nägu. Muidu oli lahe ja napilt jäime ajahätta, sest jõudsime sinna 12ks alles ja loomaaed suletakse kell 17. Nokklooma me ei näinudki aga vombatit nägime üsna viimasel hetkel. Tema aga ülbe loomana just keeras magama ja ei viitsinud minu videokaamera ees ringi joosta. Õhtul valmistasime siis känguru liha pannil, kuna siin läheduses grilli pole. See oli tema esimene känguru siin maal (taldrikul siis), siit suur häbi vend Arvole kes kuu aja jooksul poest ei suutnud delikatess liha leida. Ja peale seda oli kultuuride kohtumisõhtu ehk siis kodune napsutamine koos korteri kaaslastega. Järgmisel päeval sai siis taas roninga lennujaamas käidud, seekord siis International Airpordil. Kurb oli Anneli ära saata, ilmselt asi oli selles et MINA ei saanud lennuki peale astuda ja koduteed alustada ja eks temal oli kindlasti kurb, et ta siin maal sai vaid kuu aega ringi vaadata. Tunnen Teist puudust, kes Te olete seal kaugel maal!!!



Loodan, et nüüd enamus jutud said ära räägitud, mõni seiklus juba meenub millest jäi kirjutamata aga midagi peab jääma ka saladuseks - olen avastanud et mu blogi jälgivad ka n.ö. võõrad, kade meel mul pole. Loodan, vaid et mu jutt on huvitav ja kasulik on :)

p.s. kuu ajase pausi juures uurisid minult vaid paar inimest, miks ma blogi uuendanud pole :(